Tänane sõit Kemptenisse algas märjalt, terve tee rongijaamani sadas vihma, ühtegi mäetippu näha ei olnud. Jalad läbimärjad, kuulasin muusikat, lappasin sõnaraamatut ning jõudsin peagi kohale. Rongides on väga motiveeritud töötajad- absoluutselt iga kord iga peatuse eel öeldakse ilusas, ladusas ja positiivselt meelestatud saksa keeles, mis peatusse varsti jõuame, kuhu sõit edasi kulgeb ja kummalt poolt uksest te perroonile saate. Väga meeldiv : ).
Aga...tänases päevas on ikka üks aga. Jälle : ). Nagu juba arvata võite, käib see keelekursuse kohta. Ma vist pean nüüd selle kommentaari kursuste pihta viimaseks jätma. Aga asi pole üldse selles, et ma midagi kiruda tahaksin. Ei, üldse mitte. Proovime asja sarkasmiga võtta... : ). Asi siis ikkagi selles korralduses. Kui meil peaks tund algama kell 16.30, siis hakkab ta kella 17 ajal, kõik voorivad vahetpidamata sisse-välja : ). Õppejõud seletas ilusasti ühte teemat. Seletas järjest kohe mitu korda. Paar inimest ka küsis üle, õppejõud seletas veel. Läksime järgmise teema juurde..ja..siis üks tüdruk küsib...täpselt sõna-sõnalt seda, mida just oli seletatud. Ja kõik algab otsast peale. Ma saan aru, et selleks kursused ongi...aga tõesti... kui Te ise seal kohapeal oleksite olnud.....
Ja päris palju oli seda, et inimesed hakkasid järjest sõnade tähendusi küsima...kõikidel olid sõnaraamatud ( oma emakeeles) laual...Ahhh... die Suppenküche- supiköök... Üks poiss Rumeeniast küsis, et mis see tähendab.. et ta teab mis on Suppen ja mis on Küche, aga mis on Suppenküche... ja kusjuures see tekitas paljudele segadust. Võib-olla on selle taga ka kultuuriline taust. Seal oli veel palju muud, mis mind nukralt ja kössis istuma pani. Võiks öelda lausa, et see tund "tappis mu motivatsiooni". Pean endale kindlasti midagi selle kõrvale veel vaatama. Ega ma ei arvagi, et nad peaksid mulle seal keele selgeks tegema. Seda pean ma ikka ise õppima. Kuid siiamaani on ausalt öeldes ajast ja rahast kahju.
Aga midagi positiivset ka- inimesed on seal toredad, täna tutvusin ühe tüdrukuga Ukrainast. Ja veel ühega, kelle kodumaad ma veel ei tea. Esimene küsimus kohe nende poolt on muidugi see, kust ma pärit olen. Estland ei ütle paljudele midagi, kuid Estonia-aaaajaaaaa, Estonia : ). Ja siis kõik ülejäänud küsimused: miks ma siin olen, kellega ma siin olen, millega tegelen, mida õppinud olen, millal ja kus ma saksa keelt õppisin...
Ja kui nad veel kuulevad, et ma olen nüüd juba : ) peaaegu kaks nädalat Saksamaal elanud, siis on üllatus suurem. Enamus inimesi on seal ikka aasta või enam olnud. Ahjaa... üks naljakas asi veel. Kuulsin kuidas kaks tüdrukut omavahel minu kohta arutasid. Üks ütles teisele: "Ei, ei, tema ei pea sakslasega abielluma, et siin olla ja tööd teha, ta on EU-st". : ) Samas. Kõik kellega ma seal rääkinud olen- keegi neist ei tööta siin : ).
Aga ei tasu pead norgu lasta : ), küll asi läheb paremaks : )
0 comments:
Post a Comment