Pitztal Gletscher (liustik!!!)

Laupäeva hommikul magasime natukene küll sisse, kuid kuskil kell 9 läbi alustasime sõitu Austria poole. Koht, kuhu jõuda tahtsime, oli Pitztal. Meist on see kuskil 150 km kaugusel, seega arvasin, et jõuame üpris kiiresti ka kohale. Kuid… tee sinna kulges selliselt, et pidime kõigepealt ühest mäest üles, siis sellest alla sõitma. Ja niimoodi paar korda. Ja kokkuvõttes läks meil selleks aega kuskil natuke üle kolme tunni.  

Ja need teed mägedest üles-alla…need olid kurvilised. Päris kurvilised. Ühe mäe ületamise alguses oli saksakeelne silt, mis ütles: „ Ära sõida kiiremini kui su kaitseingel suudab sõita.“. Ega jah, mõni teelõik pani ütlema „Oooo, wooooow“, teinekord aga „Ooooo, Scheiße……“. 

Kahjuks enamus sellistest kohtadest pilti teha ei saanud, kuna püüdsin end mõlema küünarnukiga toolis kinni hoida. Ja mingil hetkel hakkas meil mõlemal juba natuke paha : ).

Siis, kui me hakkasime juba suhteliselt lähedale jõudma, märkasin ma, et siin ikka pole ju kuskil veel lund. Küsisin siis Aleksei käest… et kus lumi on??? Kuidas me suusatada saame? Aleksei hakkas selle peale naerma ja ütles: „ No lund ei olegi. Jää on.“. Mnjaaa… : )

Ja keset neid mägiteid hakkas ka bensiin kohe-kohe otsa saama… siis oli küll tunne, et võime siia kuristiku äärele seisma jääda. Kui ühel hetkel näitas, et saame sõita veel 150 km selle paagiga, siis järgmisel hetkel oli see näit juba 18 km. Kuid õnneks : ) : ) : ) – kui sõit jälle allamäge läks, kogunesid mõned mõnusad kilomeetrid sellele 18-le lisaks : ) : ) : ) 

Siis jõudsime aga kohale…vist...sest ees oli üks mägi, mis oli valge!!! Seega peab seal kuskil lund olema.

Auto ära pargitud, suusad ja kepid seljas... Aga meie ümber on kõik roheline??!!! Ees on üks maja,   "Gletscherexpress" (Gletscher tähendab saksa keeles liustikku). Ei näe ma lund, ei suusaradu, ei suusatajaid… marrsisime siis sinna majja sisse. Sealt edasi juba läksime „rongiga“. See rong viis meid üles- diagonaalselt üles läbi mäe. Sõit kestis kokku 8 minutit ja kui me alles sõitma hakkasime, siis selle suure kiiruse, vähese ruumi ja rongi rööbaste koosmõjul oleksid akende taga justkui kummitused huilanud ja kriiskanud : „Eiiiiiiiiiiiiiiii….äärgeee minggeeee sinnnaaa..Iiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiii.....“. (See ei tundunud mitte ainult minule, vaid ka Alekseile nii : ) ). 

Kui me kohale jõudsime ja majast välja saime… siis oli mul tunne nagu oleks Narniasse saabunud. Või kuidas iganes seda nimetada. Aga põhimõte on selles, et all oli kõik roheline, ei mingit lund, ei mingeid tõstukeid. Lihtsalt rohelised mäed, kivised mäed, inimesed niisama jalutavad. Ja nüüd astusime nagu kuhugi „paradiisi“: Päike, lumi, palju inimesi, tõstukid igal pool, muusika, kõik naudivad end kas suusarajal või päikeseterrassil. 

Aga esimesed muljed? Noo... alguses minu jaoks mõned kohad olid natuke rasked. Liiga järsud, palju lahtist lund, mis oli sõidetud hunnikuteks. Ja üks mure oli mul ka- renditud suusasaapad tegid väga kõvasti haiget. Vahepeal ei suutnud isegi kõndida. Midagi susserdasin nendega ja sõit läks edasi. Ja rääkides liustikust : ) mnjaa…. Seal oli ikka jääd ka… ja kui sa seal rajal selle peale sattusid, siis sa kohe kindlasti tundsid ja kuulsid seda! Tundsid- libisesid lihtsalt ja ei saanud mitte midagi teha. Kuulsid- selline iseloomulik hääl, selline kragin. Igatahes, kui seda kuulsid, siis polnud asi hea : ). Ja vahepeal olid kaljude kivine maastik ka lume alt paljastunud. Niiet mul õnnestus paar korda ikka üle kivide ka sõita : ).

Siis tuli Alekseil mõte proovida ühte rada, mida eemalt nägime. Olin nõus. Seal tipus oli ka üks pisike vaatetorn, jätsime oma suusad ja kepid maha ning ronisime sinna otsa. Selline vaade meil sealt avanes… Kõrgust oli 3440 meetrit.

Siin pildil on näha ka seda jääd, mis sellest kohast liustiku teeb. On näha ka, kuidas ta vaikselt vajunud on:

Ohh… sealt mäest allatulek : ) Üleval oli üks koht, mis polnud päris minu taseme järgi (järsk, jäine ja mühlik).   AGA! Ma sisendasin endale: „Stina, ära ütle et sa vihkad seda mäge; ära ütle et sa vihkad suusatamist; ära ütle, et sa enam kunagi ei lähe sinna kuhu Aleksei pakub minna. Lihtsalt tee see asi ära.“ : ) : ) : ) No ja tegingi ära!!!! Ja selle mäe peal oli kohti, mida ma täiesti nautisin. Paar korda ikka kukkusin ka. Kahjuks just oma haige randme peale. See natuke annab ikka tunda praegu ka.

Üks mure oli mul veel- suusasaapad tegid ikka veel väga haiget. Võtsin Ibumetini, lutsutasin seda natuke suus, siis kogemata unustasin ta seal ära. Ja siis pidi juba jubedalt vastiku maitsega võitlema : ).

Kella 16 paiku mõtlesime, et nüüd oleks aeg lõpetada. Kuid juba oli tekkinud suur järjekord inimestest, kes kõik alla tahtsid sõita. Järjekord ulatus lausa õue, kuid seal seista oli täitsa hea. Päike ja värske õhk. Kuid korraks tundsin ma, et hakkab halb. Siis liikus see suur järjekord siseruumidesse, pikka koridori. Ennast liigutada ei saanud, kõik trügisid ja mingil hetkel ma ütlesin Alekseile, et mul on tõesti väga halb. Mitte halb, nagu hakkaks oksendama, aga halb, nagu ma minestan kohe. Võtsin siis kõik kindad, mütsi ära, jope eest lahti… kuidagimoodi marssisin ka meie rongikesse.. seal olid vagunid, igas vagunis üks tool. Selle olid aga juba hõivanud ühed noormehed. Aleksei küsis, kas nad laseksid minu sinna istuma. Selle peale vastati aga: „Miks ma peaks?“. Ma ise seda ei kuulnud, kuna mul oli nii halb olla. Panin lihtsalt silmad kinni. Toetasin vastu ust, nina mingi prao juurde, et värsket õhku saada ja „pumpasin oma säärtega verd ajju“ : ) : ) : ). Ma ei tea kas need noormehed ei saanud aru, miks Aleksei seda küsis. Kui me lõpuks välja saime ning autoni jõudsime, siis jõin vett, sõin natuke śokolaadi ja varsti hakkas parem. Mõlemad tundsime sellist mõnusat rammestust. Otsustasime, et proovime leida seal kuskil öömaja ning läheme homme jälle mäele. 

Igas linnakeses olid infopunktid ja poed juba kella 18 ajal kinni. Leidsime sellise nagu pangaautomaadi moodi asjanduse, kus saime internetti kasutada ja ööbimiskohta leida. Selleks ajaks oli päike juba loojas ning väga külm oli. Leidsime ühe kodumajutuse toreda vanapaari juures. Tuba oli küll äärmiselt külm ning ma läksin voodisse riietega, aga ilus ja mõnus oli : ). Need on hommikused vaated meie toast:

Saime seal ka pühapäeval hommikust süüa ning siis jälle mäele. Kuid seekord läks natuke teisiti. Hommikul kella 9 ajal kohale jõudes tuli meil üle tunni aja järjekorras oodata….et üldse sisse saada… Ja isegi Aleksei ütles, et ta pole kunagi sellises järjekorras olnud. Inimesed olid nagu kilud purgis- liigutada ei saanud. Ja kui mass hakkas liikuma, siis liikusid kaasa. Mis oli aga eriti nõme, oli see, et sellises olukorras ei pidanud paljud inimesed probleemiks suitsetada… olukorras kus keegi liigutada ega ära minna ei saanud.. jube vastik… ja see tahm raputati lihtsalt kuhugi kellegi vahele.

Aga lõpuks saime ikka mäele ja olime seal kuskil kella 15-ni. Eks mul mõned raskused olid, kuid kokkuvõtlikult ütleksin siiski, et mulle meeldis ja ma tahaks veel : ). Tegelikult tahan juba väga tagasi!!! : ) Või kui mitte tagasi, siis kuhugi mäe peale. Need nõlvad, mis on sellised laugemad, aga kus saab ikka kiiresti sõita on niiiiiii head... Ja see hääl, mida lumi teeb suuskade all... Seda on nii mõnus kuulda : ) 

Jällegi jõudsime tagasi "Narniast", jällegi oli kõik taas vaid roheline ning ei jälgegi suusakuurordist : ) Olime mõlemad rammestusest väsinud. Aga õnnelikud. Ning algas sõit kodu poole. 

Ükskord pidi ka see juhtuma

Nii. Täna juhtus mul selline tobe lugu, et jäin rongist Kemptenisse maha. Asi oli nii, et ostsin juba pileti, ootasin rongi. Teiselt perroonilt läks mingi aja pärast üks rong, kuid ta on alati seal olnud ja natuke enne minu oma ära sõitnud. Kuid kui kell oli juba peaaegu 10 minutit väljumisajast üle läinud, siis muutusid inimesed närviliseks. Üks meesterahvas küsis mu käest, kas ootan ka seda rongi. Ta läks sisse uurima, mis toimub. Mnjah, tuli välja, et see teine rong oli see õige olnud ja kassas olev mees olevat seda ka teadustanud, et tuleb läbi tunneli teisele perroonile minna. Kuid ma isegi ei kuulnud seda. Ja asi polnud vaid minus, sest terve perroonitäis  inimesi koos minuga ei saanud sellest aru/ei kuulnud seda. Järgmine rong läks aga rohkem kui tunni pärast. Seega otsustasin koju tagasi minna ja kodus oma saksa keelega tegeleda. Ja nüüd kasutan ka võimalust, et saan rääkida Teile nädalvahetusest : ) 

Püsige lainel!

Nii, nüüdseks on mul  tehtud reisikindlustus : ), olemas "hooaja piletid" ja homme Austriasse : ) : ) : ) Suusatama. Liustikule : ) : ) : ).

Ma olen siin viimastel päevadel lugenud inglisekeelseid meditsiini artikleid ning neid endale omaette saksa keelde tõlkinud. Aega võttis, aga päris emotsionaalne ja kehakeelerohke oli. Ja hea tunne : ).
Kuid midagi minu kahjuks ka: enne Saksamaale tulekut lasin kontsakingadel kontsad ära vahetada, kuid talvesaabaste katkist lukku parandada ei lasknud : ) : ) : ).

Veel ei tea, kas tuleme tagasi homme või ülehomme, kuid püsige lainel!

Bollywood style

Eilses trennis sain esimest korda ise tutvust teha ka Bollywood tantsustiiliga. Väga mõnus- kiire, omapärane- palju naeratavaid nägusid (kui keegi aru ei saanud, mida tegema peab) : ). Ma pean ennast jällegi kordama- tantsimine on nii-nii-nii superhea! Kes vähegi arvab, et see võiks midagi temale olla, siis proovige!!! Üks parimaid tundeid kui trennis natuke (või siis palju,  kuna annad endast 120%) kurnatuna (kuid õnnelikuna!!!) ennastunustavalt hea muusika saatel lihtsalt selles hetkes nautida saad… Ja need pöörded. Pöörded, pöörded, pöörded kui juuksed lendavad ja su higist märja naha külge jäävad. Uhhhhh… Sellistel hetkedel on tunne, et kui ma peaks lõhkema, siis oleks terve maailm õnnetükikesi täis : ).

Rääkisin põgusalt ka treeneriga. Ta küsis, kas olen kunagi tegelenud ladina-ameerika või standardtantsudega. Ehh.. siis seletasin talle, et natuke…Eestis, bailatinoga : ). Seletasin talle ka oma olukorda, et miks ma siin Saksamaal olen jne. Siis küsis ta, et kui kaua ma siin juba olen olnud. Vastasin, et varsti neli nädalat. Siis ta ütles, et oooo, tavaliselt läheb inimestel 2-3 aastat, et nii hästi saksa keelt rääkida. : ) Niiet mul vist veel lootust on. 

Paar sõna sakslaste kohta

Olles siin peaaegu neli nädalat olnud, teeksin esimesed järeldused siinsetest sakslastest. Väga paljudel meestel on kõrvarõngad…enamast siiski ühes kõrvas : ). Paljudel inimestel, nii meestel kui naistel, on siin tätoveeringud. Ja väga-väga paljud inimesed suitsetavad. Nii mehed kui naised, noored ja vanad. Enne Saksamaale tulekut kuulsin päris mitme inimese käest, et sakslased on sellised külmad, mitteseltsivad ja et sõpru siin on raske leida. Seda saan öelda, et kõik kellega olen kokku puutunud, kas siis poes, rongis, tänaval või niisama kogemata kellegagi kokku põrgates- kõik sõbralikud, naeratavad alati. Muidugi tuleb arvestada, et pärast vestluse lõppu on naeratus nende näolt koheselt pühitud ja nad enam ei mäletagi teie vestlust ega sind. Kuid elementaarne viisakus on neil nii-öelda kõrgelt arenenud. Ja kui igapäevaselt puutud kokku paljude võõraste inimestega, keda sa ei pruugigi enam kunagi kohata, siis sellised lühikesed, naeratusterohked vestlused ei tee kellelegi halba. Aleksei teab rääkida, et nad pidavat ka päris kadedad inimesed olema ja alati püüdma millegagi sind üle trumbata. Selle kohta ei oska ma veel midagi öelda ja ega see vast kõigi kohta ei käi ka.

Aga sina, Stina?

Kindlasti paljud mõtlevad, et mida ma siin päevad läbi teen. Annan Teile väikese ülevaate. Pärast hommikusöögi valmistamist hakkan saksa keelega tegelema. Ja kuna teha antakse palju ja enamuse ülesannete tegemiseks vajan alati kõrvale sõnaraamatut, siis aega kulub selleks palju. Nii tavaliselt kujunebki, et hommikust lõunani tegelen saksa keelega, lisaks ülesannetele üritan kõik uued sõnad ka üles kirjutada ning ära õppida. Siis hakkan süüa tegema, vajadusel tuleb ka poes käia. Ja üksi kodus olles on hea ka kõik ära koristada. Ja siis on kaks varianti, kas pean juba rongile jooksma või tuleb Aleksei koju.

Võimaliku töökoha otsingud on pidevalt aktuaalsed. Kuna meil käib ka kohalik ajaleht, siis selle vaatan korralikult läbi. Veidi aega tagasi leidsin kuulutuse siin Sonthofenis- siseosakonnas vajatakse detsembrist sisearsti. Olen tegelikult Aleksei abiga ka juba kirja sinna valmis kirjutanud, kuid kuna selle sisu oli vist liialt juba töösoovi suunitlusega, siis mõtlesime uue kirja teha ( et kas nad võimaldaksid alguses kasvõi mul seal näiteks praktikat teha ja ehk siis kunagi ka tööd saada) ning loodan selle juba sel nädalal ära saata. Ja saksakeelne CV on mul ka juba valmis : ). Tegevust on mul siin küll ja rohkemgi; igavust ega tegevusetust ma tundnud ei ole. Niiet nii see ka siin mul ei ole, et jalad seinal lakke vahin ja igavusse suren

...

..ehk siis- täna oli mul esimene kogemus sellise huvitava asjaga nagu Zumba. Tegemist on sellise fitness treeninguga, kus kasutatakase palju ladina tantsude elemente. Ja muusika on ka selline mõnus.

Mis muljed on siis esimesest korrast? Ütleksin, et mulle meeldis. Kuigi muidugi pean ausalt tunnistama, et tahaksin rohkem tantsulisemat poolt. Kuid see oli selline mõnus trenn, mõnus muusika, higi voolas ning tunne oli hea

Paljud teist ehk teavad, et Eestis käisin trennis sellises kohas nagu DanceAct, trenni nimeks bailatino. Sealsetest trennidest saadud emotsioonid, rõõm, rahulolu ja veelkord emotsioonid olid niivõrd ülevad, et seda kõike on raske siin sõnadesse panna. Jessica, Tanja, Georg, Juri- kui öeldakse, et keegi on parimatest parim, siis nemad on veel paremad.

Aga tänane Zumba....oooooo, kui me hakkasime salsa samme kasutama...ma olin lihtsalt kadunud. See oli nii hea, nii-nii hea. Mulle nii meeldis!!! Ma lisasin sealpakutud tavalistele sammudele kõik selle, mida mu keha on õppinud bailatino-aastate jooksul. See hoiak, need sammud- ei ole veel midagi ära unustanud. See kõik on mu sees veel ikka. Ma olin nii ülimalt õnnelik!!!

Ja teate...kui trenn lõppes... ja kõik midagi rääkima hakkasid...siis mulle alles meenus, et olen Saksamaal.

Laupäev mäe otsas

Eile käisime taas ühte juba tuttavat mäge uudistamas- Nebelhorn. Kuid lähitulevikus jõuame sinna veel, kuna ajanappuse tõttu (et jõuda viimasele kondlile alla. Jälle) me täiesti tippu ei jõudnudki. Kondliga üles sõites tegime tutvust ühe keskealise mehega, kes kavatses selle mäe otsast selleks spetsiaalse langevarjuga alla lennata ( spetsiaalsega selles mõttes, et ta pole sama, millega lennukitest alla hüpatakse). Sa pead ta mäe otsas lahti pakkima (tema sõnul kulub tal selleks umbes 10 minutit) ja õhuvooludega üles saama. Siis pead natuke allamäge jooksma, langevari satub õigete õhuvoogude valdusesse ning sõit algab. See kusjuures tundub ülimalt lahe. Isegi mina tahaksin seda proovida. See mees on sellega tegelenud juba 1979ndast aastast ning taoliseks lõbuks on vaja läbida erinevaid eksameid. Vaadake kuidas ta läks:

Mõningad vaated ka seal mäelt:

Ja siis hakkasime tasapisi alla tulema. Ülimalt mõnus ilm- värske õhk, piisavalt soe, et nautida sügavalt iga sügavat sissehingamist; piisavalt mitte-soe, et õhus oleks mõnus värskus.