Mida tulevik toob... vol 2

Iga patsient, kes meile tuleb, tuleb korralikult „vastu võtta“: see tähendab, kirjutada üles täpne anamnees, küsitleda varasemate haiguste/ravimite/allergiate/varasemate operatsioonide kohta jne ning patsienti tuleb korralikult „läbiuurida“ ning lõpuks leiud ka leiud üles märkida. Kuna profiil, millega patsiente meile tuleb, on lai ja kõikehõlmav (välja arvatud siis lapsed), siis mõned asjad pidin ma näiteks neuroloogiast üle kordama :- ).

Igale patsiendile tuleb EKG teha, millele pean ka kokkuvõtte tegema. Igale patsiendile tuleb teha ka UH-uuring ning ehhokardiograafia ning neile vastused kirjutada. Ehhokardiograafiaga ma ennast päris hästi ei tunne :- ). Noh, südame leian ilusasti üles küll, kuid kõik need mõõtmised… ma usun, et alguses pean ülemarste sellega tüütama :- ). Ja millalgi tahan ka UH-kursustele minna.

Siis tuleb mõelda, mida patsiendiga teha, mis ravi jne. Iga päev toimub visiit, mida võimalusel koos ülemarstiga teed. Privaatpatsientide puhul on ka Chef kohal. Mõnikord peab visiiti aga ka üksi tegema. Aga ega see ei päeva jooksul ainus kord kui patsientidega kokku puutud :- ), tegelikult ilma pausideta terve päeva jooksul: verevõtmine, kanüülide panek, kui lähedased rääkida tahavad, patsiendil on midagi küsida/seisund halveneb, tuleb veel midagi uurida, küsitleda, mingi uuring teha (gastroskoopia, koloskoopia, bronhskoopia, röntgen, kontroll UH-uuring, luuüdi biopsia, maksa biospia, pluera või astsiidi punktsioon… jne… variante on palju :- ). Ahjaa… punkteerima hakkan ma ka ise :- ).

Päeva lõikes tuleb kõik laborianalüüsid üle vaadata. Enamus juhtudel ei ole need kunagi korras. Olen siin selliseid laborinäite näinud, mis on tunduvad lausa eluga mitte kokkukäivad… enamus juhtudel tuleb ravi korraldada/korrigeerida/täiendavad uuringud teha/verd tellida jne. Ka igapäevast medikatsiooni peab tihti muutma, korrigeerima. See kõik kuulub jooksvate töökohustuste hulka.

Mis siin minu meelest suurt rolli mängib, on sotsiaalne eluolu. Sa pead juba patsienti vastu võttes mõtlema selle peale, et mis olukorras ta on/ mis olukord tal kodus on/ kas ta saab kodus üksi hakkama/ kas on vaja rehabilitatsiooni/ kas on vaja lühiaegset rehabilitatsiooni/ kas ma pean talle taotlema „Pflegestufet“ ja millist. Igatahes väga palju paberiajamist, telefonikõnesid, sugulastega ühendust otsimist. Meil on tihti nii, et kui patsient tuleb, siis ei tea ta mitte midagi sellest, kus-kellega-ja-kuidas-ta-elab. Seega tuleb igal võimalikul juhul „kinni püüda“ see inimene (kiirabi õde tavaliselt), kes patsiendi tõi, küsimaks, kas tema midagi sellest teab. Ja kõige selle korraldamine, et patsient läheks rehabilitatsiooni või lühiaegasesse rehasse või siis saaks endale „pflegestufe“ (nt keegi tuleb koju, annab ravimid, koristab vms) on täielik bürokraatia kadalipp….

Ja ma juba olen ka seda öelnud, et tegelikult on see töökoormus liig. Kindlasti oleks vaja veel ühte inimest, kuna sellise koormuse juures jäävad mõned asjad tegemata ning tulevad sisse vead. Ja sa unustad palju asju, mida tegema pidid.

Ja tegelikult kõige jooksva töö juurde kuulub ka patsiendi „Epikriiside“ dikteerimine. Seda ma siiani teinud ei ole ja eks ma siis kunagi pean selle saksa keelega maadlema hakkama :- ). See on praegu olukord nagu ma seda kõrvalt näen…usun, et kui nüüd kunagi kõike pean ise hakkama tegema (ehk kui olen seal ametlikult tööl, mul on nii-öelda oma patsiendid), siis lisandub sinna nii mõndagi… ja kahju on sellest, et meil pole sellist nii-öelda kabinetti, kus mul oleks oma laud-tool-arvuti, kus ma saaks kasvõi laborianalüüse vaadata…rahulikult midagi läbimõelda...kõik tuleb õepostis teha ja see on ka üks olelusvõitlus…ja kõik dokumendid, intensiivravi lehed tuleb täita kiirelt (muidu saad kohe õdedelt :- ), kuid vahel läheb sellega küll aega, kuna pead enne täpselt mõtlema kuidas ja miks) kuskil kapi peal, kust sind ka ära aetakse, kuna see on ka õdede tööpõld…

Mida tulevik toob... vol 1

Approbatsiooni mul veel ei ole… ametlikult peaksin tööga 01.06.2012 alustama… sellel nädalal mul ülemus helistas sinna, kus nende dokumentide läbitöötamine käib, kuid seal öeldi iga küsimusi peale, et paberitega läheb minimaalselt kuus nädalat…niiet ei teagi, millal nad valmis saavad. Ja enne ma tööga ka alustada ei tohi… Ametlikult… tegelikult olen ma praegu iga päev seal ja pean mainima, et mu koormus on juba natuke ebanormaalne. Ma rääkisin ka ülemarstiga sellest, et tunnen end vahel totaalselt „ärakasutatuna“…ma teen ja aitan väga hea meelega, kuid juba pikemat aega on see olukord seal nagu natuke liig. 

Nagu orav rakkes, teen kõike ja kõigi jaoks... iga natukese aja tagant tuleb keegi ja küsib kas ma seda ja seda teha saan...ja siis veel selle patseindiga toda ja toda... ja uued patsiendid vastu võtma. Miks see mind häirib on see, et mul puudub igasugune ülevaade, mis nende patsientidega edasi sai, kelle ma vastu võtnud olen... mis uuringud talle tehti, mis tal tegelikult välja tuli, kuidas seda ja seda ravida, kuidas ravi korrigeerida. Ma pole juba tükk aega ka enam visiitidele kaasa jõudnud, kuna ma pidin kõike muud tegema. Pean ütlema, et kaks ülemarsti kes meil seal on, ma olen ülimalt õnnelik, et nad seal olemas on :- ).

Mõtlesin, et ehk oleks huvitav kirjutada sellest, milline minu tuleviku töö selles osakonnas välja näeb. Tegemist siis siseosakonnaga, mis on kokku kahel korrusel. Esimesel korrusel on 32 voodikohta (selle sees ka kaks intensiivpalatit, seal kokku viis kohta) ja teisel korrusel 12 voodikohta. Nii-öelda plaanilisi haigeid meil põhimõtteliselt ei ole. Kuigi vahetevahel on ka nii, et mõni perearst helistab ja saadab mõne patsiendi plaanilise haigena mõne päeva jooksul. Seda aga, et meile patsiente perearsti poolt saadetuna erakorraliselt tuleb, on väga tihti.

* Ehk enamasti tulevad patsiendid meile:

1) kiirabiga

2) perearsti poolt erakorraliselt saadetuna

3) teistest haiglatest meie juurde suunatuna

4) meie majaga ühenduses olevast geriaatrilisest rehabilitatsioonist kui patsiendi seisund on muutunud mis-iganes-põhjustel halvaks/kriitiliseks…

5) inimesed tänavalt, pöördudes meie poole kui EMO-sse

6) meie lähedal olevast alkoholi võõrutuskliinikust saadetuna seisundis, mis vajab kiiremat lahendamist

Enamasti on nii, et ühel arstil on siis kuskil 16 patsienti. Tavaliselt on nii, et osakond on peaaegu täis, mõni voodi vaba. On päevi, kus on osakonnas ka vähe patsiente…sellist situatsiooni olen vist ühel korral näinud. Ja siis on ajad kui juba hommikul kella 7.30 ajal peab helistama ning teatama, et me ei saa enam ühtegi patsienti teatud ajani vastu võtta, kuna osakond on enam kui täis. Ehk siis töötama pead sa kuskil 12-16 patsiendiga. Pluss igal ajal võib tulla keegi nii-öelda ambulatoorselt, keda peab läbi vaatama, uuringud tegema ning vajadusel ka statsionaarse patsiendi osakonda võtma.

Seda ma võin ausalt öelda, et tööd on meeletult. Iga patsient, kes sul on… sul on temaga käed-jalad ja pea tööd täis. Uhh… ma kohe ei tea kuidas ja mida siia kõike kirjutama peaks… igatahes… sul peab olema väga palju jaksu/ laia silmaringi/ kiiret tegutsemist/ soovitavas korras paksu nahka/ vastupidavust/ head mälu, et selle hullumaja sees mitte unustada seda, mida veel kindlasti tegema pead… :- ). Ja siis su telefon alalõpmata heliseb sul taskus :- ). Tegelikult ka... see on juba kõrvalt vaadatuna/kuulatuna äärmiselt ebanormaalne :- ), rääkimata siis sellest, et tüütu ja paneb su unustama, mis sa just tegema pidid. UH tehes heliseb see sul vähemalt kuus korda...

Jalutuskäik nr. 5

Täna lõunapoolikult võtsime taas ette ühe jalutuskäigu. Ja mitte niisama, vaid lausa jalutuskäigu Oberstdorfi, mis on meist 15 km kaugusel. Meil maja juurest saab kohe mööda jõge sinnani jalutada. Siin on tänased pildid. Nägu sai pruuniks, üks õlg ka ning jalad olid lõpuks nii läbi ja mustad, et Aleksei viis mind vannituppa, et ma selliste jalgadega toas ringi ei plätserdaks :-). ( Jalas olid madalad lahtised kingad, mida tükk aega pole kandnud ning seega ka poolel teel hakkasid nad mõnusalt hõõruma)

Mõnus päev pani nii mõnegi inimese end hästi tundma :-)

 Siin leidsime kanuukursused:

Mnjah... tegijal juhtub nii mõndagi :-). Kõik lõppes seal hästi, kõik jõudsid koos kanuuga ilusasti kaldale. 

Ja vaadake, mida mina jälle leidsin :-). Kuulsin kõndides sellist pisikest krõbistamist ja vaadake, kelle ma leidsin :-)

Siin oleme me juba Oberstdorfis...

Kõndisime veel Oberstdorfis natuke ringi ja siis sõitsime koju. Kokku kõndisime 20 km. Täna on FC Bayerni ja FC Chelsea mäng.... pakkusin Alekseile, et läheme kuhugi välja vaatama... Selle peale Aleksei korra vaatas mulle otsa..... ja ma mõistsin...ahjaa. Me vist väga ei saaks minna :-), sest me oleks mõlemad Chelsea poolt :-) :-) :-)

Magus kevadekuulutaja

Ma kinkisin Alekseile veebruari kuus järgneva maiustuse :-). Kuna ta oma mootorratast nii väga igatses... :-)
Jah, see on kõik śokolaadist :-)

Nüüd ei ole tal aga enam asendus-mootorratast vaja ning täna oli mul nii-nii-nii suur magusaisu... Niiet... ma mängisin Aleksei loal mehaanikut : lammutasin tsikli tükkideks :-). Väga hea śokolaad kusjuures oli  :-)

Kaks päeva suve :-)

Pikalt on meie kandis olnud tegelikult jahe ning vihmane ilm. Kuid viimased kaks päeva on olnud kuumad. Täna oli veel soojem kui eile. Pakun julgelt, et ka üle 30 kraadi. Ega ma kaua sellega uhkustada ei saa...sest homsest jällegi vihm ja 10 kraadi ilmateate järgi. Tänase kuuma tõttu midagi väga rammusat süüa ei tahtnud... Seetõttu ka järgnevad pildid:

Mõni meist oli eriti kiire :-). Ja ma esimest korda jõudsin ka terve maisitõlviku ära süüa :-) :-)

Mmm.... maitsvad mustikad...mis aga keelt siniseks ei teinud.....

Mõnus tööpäeva lõpp :-)

Täna pärast tööd, pärast mõnusat õhtusööki ning kohvi päikeselisel rõdul mõtlesime minna kuhugi jalutama. Ilm oli nii ilus ja soe. Praegu sissekannet kirjutades on kõik aknad lahti, tuppa tuleb mahe tuuleiil, millel on päeval niidetud muru lõhn..ning linnud sädistavad. Mõnus...

Leidsin teel mäkke metsas kõndides suure teo :-)

Ja ühest kraavist vee seest midagi veel põnevamat!!!!

Väga hea ja rahulik oli siin jalutada... vastu tulid meile vaid kaks vaprat ratturit :-)

Mäest lõpuks alla tulles leidsin veel midagi :-)

Järgnevad pildid on tehtud tsikli pealt... jahh... nii soe oli, et mul polnud isegi kindaid käes :-)

Homme on reede! :-)

Mida oli mul vaja, et taotleda õigust Saksamaal töötamiseks:

1)      Kehtiva isikuttõendava dokumendi notariaalselt kinnitatud koopia

2)      Tõend, mille pean allkirjaga tõestama, et minu vastu pole mingit kriminaalsüüdistust esitatud (ei Eestis ega Saksamaal)

3)      Tõend, mille pean allkirjaga tõestama, et taotlen „Approbatsiooni“ vaid Oberbayernis, mitte mujal ega ei tee seda mitmes kohas korraga

4)      Ilma „puudujääkideta“ allkirjastatud Curriculum Vitae :- )

5)      Notariaalselt kinnitatud ning saksa keelde tõlgitud sünnitunnistus

6)   B2-taseme saksa keele notariaalselt kinnitatud sertifikaat (kuna mina sain selle Saksamaalt, siis ei pidanud seda tõlkida laskma)

7)      Tõend, saksa arsti poolt, kes on mind läbi uurinud, kinnitamaks, et olen terve ja võin Saksamaal arstina töötada

8)      Tõend allkirjastatuna oma tulevase tööandja poolt, et ta on nõus mind tööle võtma.

9)      Arstiteaduskonna diplom, vandetõlgi poolt tõlgitud ja apostilleeritud

10)  Tõend Saksamaa politseilt, et minu vastu mingit kriminaalsüüdistust esitatud ei ole. Mõlemad jälle vandetõlgi poolt tõlgituna ja apostilleeritud. Kui seda asja Eestis ajada, siis peab ühendust võtma Saksamaa konsulaadiga. Mina tegin seda täna Saksamaal, Rathausis. Tegin avalduse ning Rathaus ajab seda asja ise edasi.

11)  Tõend Eesti politseilt, et minu vastu mingit kriminaalsüüdistust esitatud ei ole. Mõlemad jälle vandetõlgi poolt tõlgituna ja apostilleeritud

12)  Allkirjastatud avaldus Regierung Oberbayernile

13)   + mina kirjutasin allkirjastatud avalduse koos juhisega kuidas mu perekonnanime õigesti kirjutada :- )

* Siin pean ära mainima, et on teatud dokumente, mida mul vaja polnud (nt pole ma abielus, pole varem arstina töötanud ja võib-olla oli seal midagi veel. Ehk siis mõned asjaajamised jäid mul õnneks ära). Ning igas liiduvabariigis on nõutavad dokumendid erinevad, mina taotlesin kõike Oberbayernis. Niiet kui keegi plaanib tulevikus Saksamaale tööle asuda, siis veenduga kindlasti enne mida teil täpsemalt vaja läheb.

* Täna käisin veel viimast korda Rathausis (raekojas :- ) ). Nüüd on kõik asjad aetud, täna saan kõik dokumendid ilusasti kokku panna ja Münchenisse saata. Kodu poole tulles mõtlesin, et oleks võinud jooksvalt üles kirjutada, palju see paberiajamine kokku maksma läks. Siis aga mõtlesin: ei,eihea, et seda ei teinud :- ).

* Kui siin niimoodi nimekiri on ja mul kõik paberid laual kokkuköidetud on…siis ei tundugi, et palju jamamist ja asjaajamist nendega oleks olnud. Lihtne ja loogiline :- ). Ja suur pluss oli mul muidugi ka see, et Aleksei oli seda kõike varem teinud ja enamus asju sain ma samamoodi teha :- ).

* Ja tahaks ära mainida, et olen väga-väga rahul TNT kullerfirma teenindusega. Eelmise neljapäeva õhtul kella 19 ajal viisid mul isa ja vend dokumendid TNT-sse ja järgmisel päeval kella 16 ajal olid dokumendid super korras juba kohal. Niiet suured tänud nii isale-Indrekule, kes minu paberitega Eestis veel jamama pidid ja ka TNT-le :- ). Pärast rottide-hiirte lugu meeldiv kogemus :- ).

"Rotid viisid kapsaraua ära..."

Kui keegi teile kunagi vabandusena peaks seletama, et rotid midagi ära viisid, siis kuulake ta vähemalt ära. See inimene võib tõtt rääkida :-). Nimelt saatsid Aleksei vanemad paki...Smartpostiga....vist juba kolm nädalat tagasi. Täna saime selle kätte.... : 

 * Nagu te tähele võite panna, originaalkarp on osaliselt juba "läinud". Need GLS kleepsud seal peal on vaid suitsukate.... kleepimaks kinni midagi jäledat....

Nom-nom-nom-nom-nom....:

Rotid, hiired..... embkumb siis neist.... Uhh... ma nii vesise suuga vaatasin/vaatan seda Maiuspala kommikarpi... Tahaks... :-) Aga arvestades võimalust, kes kõik seal karbis ringi on kooserdanud... oma  kõikvõimalike "kaasüürnikega"...siis ei ole veel söendanud...