Iga patsient, kes meile tuleb, tuleb korralikult „vastu võtta“: see tähendab, kirjutada üles täpne anamnees, küsitleda varasemate haiguste/ravimite/allergiate/varasemate operatsioonide kohta jne ning patsienti tuleb korralikult „läbiuurida“ ning lõpuks leiud ka leiud üles märkida. Kuna profiil, millega patsiente meile tuleb, on lai ja kõikehõlmav (välja arvatud siis lapsed), siis mõned asjad pidin ma näiteks neuroloogiast üle kordama :- ).
Igale patsiendile tuleb EKG teha, millele pean ka kokkuvõtte tegema. Igale patsiendile tuleb teha ka UH-uuring ning ehhokardiograafia ning neile vastused kirjutada. Ehhokardiograafiaga ma ennast päris hästi ei tunne :- ). Noh, südame leian ilusasti üles küll, kuid kõik need mõõtmised… ma usun, et alguses pean ülemarste sellega tüütama :- ). Ja millalgi tahan ka UH-kursustele minna.
Siis tuleb mõelda, mida patsiendiga teha, mis ravi jne. Iga päev toimub visiit, mida võimalusel koos ülemarstiga teed. Privaatpatsientide puhul on ka Chef kohal. Mõnikord peab visiiti aga ka üksi tegema. Aga ega see ei päeva jooksul ainus kord kui patsientidega kokku puutud :- ), tegelikult ilma pausideta terve päeva jooksul: verevõtmine, kanüülide panek, kui lähedased rääkida tahavad, patsiendil on midagi küsida/seisund halveneb, tuleb veel midagi uurida, küsitleda, mingi uuring teha (gastroskoopia, koloskoopia, bronhskoopia, röntgen, kontroll UH-uuring, luuüdi biopsia, maksa biospia, pluera või astsiidi punktsioon… jne… variante on palju :- ). Ahjaa… punkteerima hakkan ma ka ise :- ).
Päeva lõikes tuleb kõik laborianalüüsid üle vaadata. Enamus juhtudel ei ole need kunagi korras. Olen siin selliseid laborinäite näinud, mis on tunduvad lausa eluga mitte kokkukäivad… enamus juhtudel tuleb ravi korraldada/korrigeerida/täiendavad uuringud teha/verd tellida jne. Ka igapäevast medikatsiooni peab tihti muutma, korrigeerima. See kõik kuulub jooksvate töökohustuste hulka.
Mis siin minu meelest suurt rolli mängib, on sotsiaalne eluolu. Sa pead juba patsienti vastu võttes mõtlema selle peale, et mis olukorras ta on/ mis olukord tal kodus on/ kas ta saab kodus üksi hakkama/ kas on vaja rehabilitatsiooni/ kas on vaja lühiaegset rehabilitatsiooni/ kas ma pean talle taotlema „Pflegestufet“ ja millist. Igatahes väga palju paberiajamist, telefonikõnesid, sugulastega ühendust otsimist. Meil on tihti nii, et kui patsient tuleb, siis ei tea ta mitte midagi sellest, kus-kellega-ja-kuidas-ta-elab. Seega tuleb igal võimalikul juhul „kinni püüda“ see inimene (kiirabi õde tavaliselt), kes patsiendi tõi, küsimaks, kas tema midagi sellest teab. Ja kõige selle korraldamine, et patsient läheks rehabilitatsiooni või lühiaegasesse rehasse või siis saaks endale „pflegestufe“ (nt keegi tuleb koju, annab ravimid, koristab vms) on täielik bürokraatia kadalipp….
Ja ma juba olen ka seda öelnud, et tegelikult on see töökoormus liig. Kindlasti oleks vaja veel ühte inimest, kuna sellise koormuse juures jäävad mõned asjad tegemata ning tulevad sisse vead. Ja sa unustad palju asju, mida tegema pidid.
Ja tegelikult kõige jooksva töö juurde kuulub ka patsiendi „Epikriiside“ dikteerimine. Seda ma siiani teinud ei ole ja eks ma siis kunagi pean selle saksa keelega maadlema hakkama :- ). See on praegu olukord nagu ma seda kõrvalt näen…usun, et kui nüüd kunagi kõike pean ise hakkama tegema (ehk kui olen seal ametlikult tööl, mul on nii-öelda oma patsiendid), siis lisandub sinna nii mõndagi… ja kahju on sellest, et meil pole sellist nii-öelda kabinetti, kus mul oleks oma laud-tool-arvuti, kus ma saaks kasvõi laborianalüüse vaadata…rahulikult midagi läbimõelda...kõik tuleb õepostis teha ja see on ka üks olelusvõitlus…ja kõik dokumendid, intensiivravi lehed tuleb täita kiirelt (muidu saad kohe õdedelt :- ), kuid vahel läheb sellega küll aega, kuna pead enne täpselt mõtlema kuidas ja miks) kuskil kapi peal, kust sind ka ära aetakse, kuna see on ka õdede tööpõld…