Approbatsiooni mul veel ei ole… ametlikult peaksin tööga 01.06.2012 alustama… sellel nädalal mul ülemus helistas sinna, kus nende dokumentide läbitöötamine käib, kuid seal öeldi iga küsimusi peale, et paberitega läheb minimaalselt kuus nädalat…niiet ei teagi, millal nad valmis saavad. Ja enne ma tööga ka alustada ei tohi… Ametlikult… tegelikult olen ma praegu iga päev seal ja pean mainima, et mu koormus on juba natuke ebanormaalne. Ma rääkisin ka ülemarstiga sellest, et tunnen end vahel totaalselt „ärakasutatuna“…ma teen ja aitan väga hea meelega, kuid juba pikemat aega on see olukord seal nagu natuke liig.
Nagu orav rakkes, teen kõike ja kõigi jaoks... iga natukese aja tagant tuleb keegi ja küsib kas ma seda ja seda teha saan...ja siis veel selle patseindiga toda ja toda... ja uued patsiendid vastu võtma. Miks see mind häirib on see, et mul puudub igasugune ülevaade, mis nende patsientidega edasi sai, kelle ma vastu võtnud olen... mis uuringud talle tehti, mis tal tegelikult välja tuli, kuidas seda ja seda ravida, kuidas ravi korrigeerida. Ma pole juba tükk aega ka enam visiitidele kaasa jõudnud, kuna ma pidin kõike muud tegema. Pean ütlema, et kaks ülemarsti kes meil seal on, ma olen ülimalt õnnelik, et nad seal olemas on :- ).
Mõtlesin, et ehk oleks huvitav kirjutada sellest, milline minu tuleviku töö selles osakonnas välja näeb. Tegemist siis siseosakonnaga, mis on kokku kahel korrusel. Esimesel korrusel on 32 voodikohta (selle sees ka kaks intensiivpalatit, seal kokku viis kohta) ja teisel korrusel 12 voodikohta. Nii-öelda plaanilisi haigeid meil põhimõtteliselt ei ole. Kuigi vahetevahel on ka nii, et mõni perearst helistab ja saadab mõne patsiendi plaanilise haigena mõne päeva jooksul. Seda aga, et meile patsiente perearsti poolt saadetuna erakorraliselt tuleb, on väga tihti.
* Ehk enamasti tulevad patsiendid meile:
1) kiirabiga
2) perearsti poolt erakorraliselt saadetuna
3) teistest haiglatest meie juurde suunatuna
4) meie majaga ühenduses olevast geriaatrilisest rehabilitatsioonist kui patsiendi seisund on muutunud mis-iganes-põhjustel halvaks/kriitiliseks…
5) inimesed tänavalt, pöördudes meie poole kui EMO-sse
6) meie lähedal olevast alkoholi võõrutuskliinikust saadetuna seisundis, mis vajab kiiremat lahendamist
Enamasti on nii, et ühel arstil on siis kuskil 16 patsienti. Tavaliselt on nii, et osakond on peaaegu täis, mõni voodi vaba. On päevi, kus on osakonnas ka vähe patsiente…sellist situatsiooni olen vist ühel korral näinud. Ja siis on ajad kui juba hommikul kella 7.30 ajal peab helistama ning teatama, et me ei saa enam ühtegi patsienti teatud ajani vastu võtta, kuna osakond on enam kui täis. Ehk siis töötama pead sa kuskil 12-16 patsiendiga. Pluss igal ajal võib tulla keegi nii-öelda ambulatoorselt, keda peab läbi vaatama, uuringud tegema ning vajadusel ka statsionaarse patsiendi osakonda võtma.
Seda ma võin ausalt öelda, et tööd on meeletult. Iga patsient, kes sul on… sul on temaga käed-jalad ja pea tööd täis. Uhh… ma kohe ei tea kuidas ja mida siia kõike kirjutama peaks… igatahes… sul peab olema väga palju jaksu/ laia silmaringi/ kiiret tegutsemist/ soovitavas korras paksu nahka/ vastupidavust/ head mälu, et selle hullumaja sees mitte unustada seda, mida veel kindlasti tegema pead… :- ). Ja siis su telefon alalõpmata heliseb sul taskus :- ). Tegelikult ka... see on juba kõrvalt vaadatuna/kuulatuna äärmiselt ebanormaalne :- ), rääkimata siis sellest, et tüütu ja paneb su unustama, mis sa just tegema pidid. UH tehes heliseb see sul vähemalt kuus korda...
0 comments:
Post a Comment