Olguugi, et Saksamaal on oldud nüüd vaid kaks nädalat, janunevad mu maitsemeeled millegi eestimaise järele. Siiamaani pole ma poes näinud veel kohupiima…mmm…tavaline kohupiim, vanilliga kohupiim, rosinatega kohupiim, kohupiimakreemi torukesed… Rääkides veel piimatoodetest, siis siinne hapukoor on selline jogurtitopsis, konsistentsilt paks, maitsestamata jogurti moodi. Mitte selline nagu meil Eestis…selline mõnus pakike, mis käte vahel nagu soojakott liigub : ). Sellest tunnen ma ka puudust. Ja jogurtitest. Siin on see valik küll väga suur, kuid maitse poolest ei ole veel ükski neist Eesti omasid minu jaoks ületanud. Maitse on neil rohkem selline koorene ning ehedusest jääb puudu. Ohh…Valio Alma metsmaasika jogurt, ananassi jogurt, maasika/kirsi 18-ne ja 15-ne protsendised jogurtimaiused, Gefiluse keefir…ja kohukesed…Mmm..kohukesed. Ohjah. Tuleb välja, et Eesti pole mitte ainult suurepärane IT- ja e-lahenduste maa, vaid ka suurepäraste ning keelt-alla-viivate piimatoodete maa. Ja muidugi mitte ainult nende pärast : ). Veel ei ole ma ka poes näinud kaalikat ning lillkapsastki on tihti raske leida. Ja igasugused kalad, tarretises või ilma, purustatult tomatikastmes või lihtsalt… tomatikastmes : ) Mmm…..
Ma juba kujutan ette kuidas ma detsembri alguses hakkan verikäkist, hapukoorest ning pohlamoosist unistama : ). Aga ega need pole ainukesed toidud, mida siin igatseda. Kuid samas pean ma mainima, et igal hommikul on meil olemas värskelt valmistatud puder (viimased korrad kui saame Eestist kaasavõetud 7-vilja putru teha!!!)ning iga päev on minu käekeste poolt valmistatud soe toit laual : ).
0 comments:
Post a Comment