Kanzelwand, Austria

Täna terve hommikupooliku torkisin ma Alekseid, et läheme välja, läheme välja. Kuna varasema ilmateate asemel, mis lubas halba ilma, oli mõnus vahelduva pilvisusega ilm J, kraade kuskil 6° ja ei sadanud. Lõpuks sain ma Aleksei arvuti tagant ära. Mina mõtlesin minna siia kuhugi lähedale…külade, põldude ja kirikute vahele jalutama, varustasin end ka vastavalt kummikutega J, kuna eelnevate päevade vihm ja lumi on pisikesed ojakesed igal pool vulisema pannud.

Kuid ei J, me läksime hoopis Austriasse, see on meist kuskil 30 km kaugusel. Mäe nimeks, mille tippu me hakkasime ronima, on Kanzelwand, kõrgus, milleni pidime jõudma- 1957m. Alustasime kõrguselt 1086m. 

Asi on selles, et me suvel ostsime endale sellised kaardid, et saame kokku neli korda- kaks alla ja kaks üles, sõita kondliga. Ja meile oli alles jäänud selline variant, et saame nüüd tasuta alla sõita. Seega- üles tuli jõuda ise J. Kellaajaliselt hakkasime ülespoole liikuma kella 14 ajal. Kui olime umbes 20 minutit ülespoole rühkinud, oli jalge all kivide ja vuliseva vee asemel lumi ja päris korralik lumi J. 

Ausalt öeldes, ma mitmel korral ütlesin, et ma enam ei jõua…..Aleksei pakkus ka tagasi alla minna. Aga ei…kui me juba alustasime, siis ei jäta ma seda asja katki.. ( oiii kui ma oleks siis seal all teadnud, mis mind veel üleval ees ootabJJJ).

Igatahes, liikusime edasi. Siis aga Aleksei teatab, et meil on tegelikult kiire. Selle peale tegin ma suured silmad… mis mõttes kiire??? No… et viimane kondel läheb alla kell 16.45 ja meil on maximaalselt 10% sellest maast kõnnitud ja jõudsime sildini, mis näitas sealt üleseminekuks  kuluvat aega- 2.5 tundi… No ega vist ükski siin kirjapandav sõna ei suuda mu emotsioone ja näoilmet väljendada. Aleksei teab J J J. Rühkisime siis edasi. Ühe pisikese pausi ajal ütleb Aleksei: „ Tahad ma ütlen sulle saladuse. Räägi vähem ja kõnni rohkem“ J J J. No ütleme nii, et aitas J J J. Kuid selle pean küll ära mainima, et ega see nüüd kõndimine küll ei olnud. See oli midagi kõndimise (ainult sellel põhjusel, et viid ühe jala teise ette JJJ)-rühkimise-sumpamise segu J.

Ja lumi läks järjest paksemaks…oli poole sääreni ning lõpuks kohati ka mulle üle põlve. Kusjuures väikesed puhkepausid aitasid- nii palju, et järgmised paar sammu olid kergemad, siis läks juba taas raskeks. Ja kummikutes oli see üsnagi keerukas ja libe tegevus. Kõndimisstiil oli mul selline, et astusin vaid päkkade peale… täistallani see tegevus ei jõudnudki J J J. Muideks, tahate teada selle tee kaldenurka- 30-45°....

Lõpuks ütles ka Aleksei, et ta on tegelikult väsinud… Lumme oli õnneks tallatud rada, mida mööda me läksime. Mina ei näinud ühtegi jälge, mis oleks ka üles läinud. Kõik tulid alla. Aleksei ütles, et ta nägi, kuid need võisid vabalt tema enda omad olla JJJ kui ta mind ootas J ja seal kohapeal tuterdas.

Lõpp oli raske, me nägime mäe otsas meie sihtpunkti küll- niii lähedal! Kuid tegelikult viis selleni veel pikk ja mäeküngastel looklev tee. Nüüd tuli otsustada- kas teeme ühe enneolematu spurdi, et viimasele kondlile jõuda või võtame asja rahulikult teadmisega, et sinna nagunii ei jõua ja läheme hoopis alla. Mina ütlesin, et ei. Ma tahan ülese. Isegi kui me ei jõua kondlile. Sest oleme juba nii palju vaeva näinud ja nüüd tuleb ära käia. Probleem oli lihtsalt selles, et Aleksei ütles, et see jõud, mis läheb sellesse järsku mäkke tõusmiseks võtab selle jõu, mis kuluks meil allamineku teest 2/3 läbimiseks. Kuigi mul endal oli juba peaaegu veremaitse suus ütlesin, et mis siis, tahan ülese. Varbaid ma selleks ajaks enam ei tundnud J.

Läksimegi siis üles. Kui olime just tippu jõudnud ning ma tahtsin suure hooga hakata vaadet nautima ja pildistama, teadmisega, et meil ei ole kuhugi enam kiiret, kuna oleme nagunii hiljaks jäänud..siis keegi hõikas sealt ülevalt poolt midagi. Seal kõrgemal olev mees hõikas, et kui te väga kiiresti nüüd tulete, siis te saate veel kondlile…pistsime jooksu J aga tee üles mäe tippu oli lume ja jää segu.. ja ma olin niiiiiiii läbi. Aga tuli minna, Aleksei tiris mind poolenisti üles J. Ja samal ajal kui ma igat viimset jõuvaru kasutades üles jooksin, siis võtsin fotoka ja tegin käsi enda taha väljasirutatult pilte. Et siis vähemalt pärast seda vaadet näeks.. J

Jõudsime kondlisse…istusime maha…põsed nii roosad kui roosad…, kell näitas 16.55. Huhh…see oli küll paras seiklus. Seda mäge ma enam natuke aega enam näha ei taha JJJ