Udu 2

Laupäeva hommikul käisime jälle suusatamas... Ja udu oli seekord veel rohkem kui reedel. Me sõitsime vahepeal  Alekseiga rajal, kus kedagi peale meie ei olnud. Oli ainult udu- kõik valge... ühel korral sõitsime ka rajast välja, kuna me ei saanud aru, kus seal on postid ja kus mitte...Mul esimest korda hakkas mäe peal paha... ja tõenäoliselt oli see udu pärast... Ma korra ka kukkusin, Aleksei sõitis enne mu ees... järsku oli ta kadunud... Ma hõikasin teda, kuid ei midagi : ). Ja ma ei saanud aru ka, kus ja kuidas ma seal positsioneerun. Tõusin siis kuidagi püsti ja hakkasin allamäge sõitma, teadmata-nägemata, kuhu ma täpselt lähen. Nagu tõeline siil udus. Suuskadel. Varsti jõudsin aga ka Alekseini : )

Sõit mäele, täpsemini Austriasse, Ifenisse: 

Jõudsime mäele, sõit üles kondliga. Pildil Aleksei töökaaslane ning tema naine: 

Puhkepaus keset udu:

Selline nägi välja meie suusatamine : ) : 

Ja. Just täpselt niimoodi sa nägid rada. Ma ei pildistanud suvaliselt lund : )

Udu

Käisime täna suusatamas : ). Ilm küll super polnud, selline nii-ja-naa. Mitte päris külm ja lumi, mitte päris vihm ka. Kuid läksime sellele vaatamata. Suusasaapad ei juhtunud just jälle kõige paremad olema- keerates tegid põrgupiina (ja kuna vahepeal ei suutnud enam keerata, siis kukkusin ka ikka päris mitu naljakat korda), seisma jäädes tuksusid mõlemad sääred nagu megasuuruses tuiksooned. Aga ma ütlesin selle peale: „Spaß ist stärker als Schmerzen“ : ). Ehk siis- „Ei, ma ei taha lõpetada ja koju minna. Ma tahan veel!“ : ).

Igatahes oli päris huvitav. Kuna igal pool oli udu, taeval ja maal vahet teha ei saanud. Ümberringi kõik valge. Ja mida kõrgemale, seda valgem : ). Äge oli see, et kui mäest alla sõitsid, siis sa ei saanud üldse aru kus ja kuidas sa sõidad, milline see nõlv on. Kas ta on sile, kas kohe tuleb mingi hüpekas või on see täiesti küngasteks sõidetud. Lihtsalt sõidad alla, oled nagu kotis (aga valges kotis), ja tunned järsku, kuidas nagu maapind jalge alt kaoks ja tunned, et lendad : ).

Vahepeal isegi nägid, kuhu sa sõidad : ) 

Ja kondlis sai mõnusalt jalgu puhata: 

Ning viimaseid allasõite oli väga hea teha, kuna kedagi enam ei sõitnud : ) 

Peaaegu kolm kuud

Peaaegu kolm kuud siis nüüd haiglas praktikal oldud :-). Peaks ütlema kindlasti, et asjad on paremaks läinud. Eks ikka keelega pole veel lood briljantsed, kuid üldiselt läheb kõik ikka ülesmäge. Vahel ikka juhtub nii, et kõik räägivad midagi koos ja ma ei saa midagi aru :-), siis on mul selline „kosmiline“ tunne, kuidagi nagu täiesti muus maailmas oled. Sellised hetkel tekitavad trotsi, aga kui järgmine patsient on vastuvõetud, küsitletud, uuritud, kanüül pandud, vered võetud ja paberid täidetud, siis on jälle parem :-).

Muideks, eile oli selline juhus. Nimelt, kolmapäeval ma tööl ei käinud (kolmapäev on mul nüüd pesemise, koristamise, triikimise, nööpide-etteõmbemise, saksa keele kodutööde päev), siis eile küsis üks õde kohe hommikul tulles naerulsuil minu käest, et kus ma olin. Ja ütles, et kui mind ei ole, siis seda on kohe tunda. Seda oli ka hea kuulda, kuna mingi aeg tagasi Aleksei küsis, et kas ma ühel päeval ei saaks varem koju tulla. Ma vastasin siis talle selle peale, et arvatavasti mitte, kuna mitut arsti ei ole ja seal on palju tegemist. Selle peale ütles Aleksei: „Aga kas seal on üldse mingit vahet kas sa seal oled või mitte…“. :-) :-) :-) Ma võtsin seda lauset naljaga :-). Ilma solvumata  :-) :-) :-). Ja ma ei usu, et Aleksei seda ka pahameelega ütles. Ega minuga ongi seal natuke „keerulisem“- ma kogu aeg küsin midagi, minuga peab natuke rohkem kannatust olema, kuna kui midagi kohe öelda ei oska, siis püüan muudmoodi seletada. Ja eks minu tehtud asjad tuleb ka üle vaadata. Aga ma aitan ja teen alati kõik, mida vähegi oskan. Ja vahel ka asju, mida päris ei oska :-).

Ja Chefarzt teatas mulle mingi aeg tagasi, et nad väga hea meelega võtaksid mind tööle. Kuid. Neil ei ole mulle kohta. Jaanuari algusest tuli meile ka uus töökaaslane. Ta uuris millal mul see eksam on, millal ma oma paberid korda saaks ja mis eriala ma teha tahaks. Et ta uurib ja aitab mulle mingi koha leida. Meie maja teises korpuses on geriaatrilise rehabilitatsiooni osa. Ühe võimalusena pakkus ta sellist varianti, et äkki ma saaks sinna tööle ja nii kui neil koht vabaneb, võtavad mind. Mida mina sellest kõigest arvan? Arvan, et seda kõike tuleks võtta väga „neutraalselt“ või ma kohe ei oskagi õiget sõna leida. Eks ole näha kuidas asjad lähevad. Aleksei reaktsioon selle kõige peale: „ Kas sa tead kui palju maksab haiglale tööpakkumise kuulutus- 10 000 €. Kas sa tead kui palju maksab haigla nii-öelda „agentidele“, kes neile arste leiavad- 30 000 €“.  :-) Mnjah. :-)

Kõigepealt tuleb mul oma keeleeksam ära teha ja siis on asjad juba natuke paremad. Sest praegu ma ikka iga päev mõtlen sellest ja nii kui vähegi aega, siis tuleb saksa keelega tegeleda :-). Eksam võib mul olla juba märtsi lõpus, seega tuleb usinaks hakata :-). 

Das Auto

Nii…nagu teate on mul nüüd load käes :-), see tähendab aga, et tuleb ruttu-ruttu ka sõitma hakata. Esimene kord nüüd siin Saksamaal oli juba natuke aega tagasi, alguses parkimisplatsil :-), kuid asjad on arenenud. Võib tekkida küsimus, et misasja… sa ju käisid autokoolis, tegid load, millest nüüd siis see draama… :-). Noh, ega draamat väga polegi, lihtsalt ma olin harjunud (kui seda saab üldse „harjumuseks“ nimetada…seda lühikest aega, mil ma tegelikult auto roolis olen oma elus veetnud) väiksema autoga. Palju väiksema autoga :-). Nüüd on mul tunne, et juhin mingit battle-shipi. 

No ega midagi, tuleb uute mõõtmetega harjuda. Ma isegi ükskord sõitsin üksinda trenni. Ja ükskord olen ka Aleksei töö juurde sõitnud…Sõit sinna on kuskil 15 km. Ja ma ei tea, kas olen juba rääkinud, aga lõpuosa on sõit mäkke. Ja enamus ajast ruumi vaid ühele autole. Vaid teatud kohtades on laiendused, kus saad teise mööda lasta. Ja sinna sõites paremat kätt on kohe kivine kaljusein, vasakul on piire…ja mis seal all on…seda ma ei tea, sest ei ole kunagi näinud.. :- ) ja kui kõrge see kõik on, seda ma ka ei tea… igatahes esimest korda oli päris huvitav. Pimedas ja seal sõites Aleksei hakkas seletama kus kõik nupud ja asjad on…huhhh…no selleks mul eriti aega ega tähelepanu polnud. Minu tähelepanu läks sellele, et hoida/mahutada auto selle kaljuseina ja piirde vahele :- ). No ega asi nii hull ka pole… :- ).

Naljakas on selle asja juures see, et mingil hetkel oli mul kohe järel üks teine auto… ja ma olin tema jaoks liiga aeglane.. Järgmisel päeval küsis Aleksei ülemus naljaga, et miks küll üks Eesti numbriga auto seal nii uina-muina sõitis, teades, et see on Aleksei oma.  Ja no see sõitmine polnud väga Aleksei moodi. Siis Aleksei ütles, et see olin mina :- ). Vastus oli selle peale „Aaaaaaa“ või „Oooooo“. Ma enam ei mäleta kumb :- ). 

No aga ma sõidan nii kaua aeglaselt kuni ma end seal roolis kindlalt ja hästi tunnen. Eks natuke mängib rolli ka, et oleme Saksamaal. Vist.. või ma tunnen küll, et kui siin midagi juhtub, siis lähevad asjad mitte nii sujuvalt kui Eestis. Aga mis siis ikka, tuleb harjutada :-). Hommikuti tööle ja vahest ikka ka poodi. Aga no värske lubadeomanikuna esimest korda saksa liikluses mõtlesin küll, et mmm kui hea on olla kõrvalistuja rollis :-) ja kui hästi Aleksei, isa ja Indrek mul sõidavad :-)

Päike

Eile, laupäeval, oli Alekseil valve. Läksin temaga kaasa :-). Mõte selles, et siis saame pühapäeva hommikul kohe vara koos suustama minna. Muidugi, saksa keele asjad olid mul ka kaasas. Ning seal sain nautida suurt ja õige kõrguse lauda, mille taga oma asju sain teha. Kodus on meil madal lauake, mis on ülekuhjatud mu kraamiga :-).

Päeval tegime väikese ringi ümber kliiniku:

Sügisel seda tiiki nähes mõtlesin, et ei tea, mida nad külma saabudes nende kaladega teevad. Püüavad välja? Aga ei, erivärvilised kalakesed sulistasid seal ka praegu lõbusalt ringi:

Pühapäev... Algus tõotas head. Päike särab, mõnus külmus. Sõitsime kohta nimega Söllereck. Meist mitte üldse kaugel. Kaaslasteks olid Aleksei töökaaslane ning tema naine. 

Muideks seal kohas pidavat olema ka Saksamaa pikim ankur-tõstuki rada. Mnjaa.. Päris pikk oli küll, kui veel juurde arvestada, et pikkust lisas kindlasti ka külm, mis nägu näpistas :-)

Mõned pildid meie tänasest päevast: 

Tagasi koju sõites tiirutas sellel hetkel, mil pilti tegin, peaaegu täpselt meie kodu kohal selline õhupall :-)

13 ja reede

Eile hommikul hommikusööki süües vaatasin kalendrit ja märkasin, et on kolmeteistkümnes ja reede. Peast jooksis läbi küsimus, et miks küll just see päev see " õnnetu päev" on. Igal teisel päeval võib midagi halba/ ebameeldivat/ mitte-oodatut juhtuda. Lennukitel puuduvad kohad numbriga 13, hotellides toad numbriga 13, haigaltes palatid numbriga 13... Ehk siis pigem pani mind mõtlema inimeste ebausk. Nii...jõudsin siis tööle, tavalised tegemised nagu ikka. Ja siis päeval, kui pidin verd võtma juhtus minuga selline asi, et torkasin end nõelaga, millega olin just patsiendilt verd võtnud. Torge iseenesest hull polnud, verd ei lahmanud, aga ega see midagi meeldivat ka ei olnud.

Rääkisin juhtunust kolleegile, uurisime, et nii minult kui patsiendilt peab nüüd, kolme ja kuue kuu pärast verd võtma. Uhhh... See verevõtmine mulle ei meeldinud :-). Irooniline. Ise iga päev torgid teisi ja nüüd kui sult võetakse... No mul ei hakanud paha ega midagi, aga jalad muutusid rahutuks ja selline ebameedliv tunne oli. Aga teised said natuke mu üle naerda :-). Loodan, et kõik on sellega aga korras. Nii palju siis 13ndast reedest :-).

Tormine kolmekuningapäev

Reede, 6. jaanuar oli Saksamaal vaba päev. Seega kasutasime me võimalust ning käisime suusatamas. Juba kella 8 ajal sõitsime välja. Mulle suusasaapad laenutatud (muideks, ma sain need samad saapad, mis mul varemgi olid, kuna ma tundsin nad rooste laigu järgi ära : ), aga kuna eelmisel korral olid nad jalas enam-vähem , siis otsustasin nemad võtta), jõudsime varsti mäenõlvani. Suusad seljas väike mäkketõus ja seal ees ootas meid juba suur-suur hulk inimesi. Kassast saime aga teada, et kõik nõlvad on kinni laviiniohu tõttu. Ega see ilm oli ka selline, et ei taevast ega kaugele ei näinud. Kõik ümberringi valge ja tugev lumesadu. Aga me ei andnud alla ja otsustasime veel mujal proovida. Sõites oli paljudes kohtades näha, et puud koos juurtega olid ümber kukkunud.

Kuna tegemist on jõuluvaheaja viimase nädalavahetusega, siis juba hommikul olid sellised ummikud: 

Mõned kilomeetrid sõites jõudsime Austriasse : ). Siltide järgi algas sõit Ifeni poole. Tee sinna oli üsna autodest tühi : ). Üheks võimalikuks põhjuseks oli üks natukene suurema tõusuga teelõik, kus ka meie ees olev auto enam üles ei saanud ja tagurpidi alla pidi tulema. Ja teede ääres olid naturaalsed tõkkevallid : ) 

Me jõudsime aga ilusasti kohale. Parkimisplats oli ka paljutõotav- see tähendab vähe autosid, vähe inimesi : ). Ja ega ilm sealgi selgem polnud. Taevast ega mäetippu näha ei olnud. Kõik oli valge ja lund aina sadas ja sadas juurde. Tõstukiga üles sõites nägime meist paremal oletatavat nõlva, kus küll keegi ei sõitnud, kuid mingid postid ja märgid seal olid. Ettevalmistatud see aga ei tundunud. Aleksei tahtis seal aga sõita. Sõitsime siis täiesti üles, seal võtsime veel suusad jalast ja kõmpisime kõrgemale. Suusad uuesti jalga, prillid ette (ilma nendeta oli sõitmine võimatu) ja allaminek.

Kuna mu prillid on sellised tumedad ja sobilikud ereda päikesevalguse sõitmiseks, siis eilne ilm suhteliselt hämaram valgusega muutis palju : ). Esiteks kui nõlv selline väga künklik ja „segamini“ oli, siis mina nägin ainult valget lauget lund : ). Kuid siiski ilma prillideta ei olnud võimalik, seega enne allalaskumist „teadmatusse“ panin nad ette…esimesse kurvi keerates olid märgid nooltega (märgid on raja raskuse järgi siis kas sinine, punane või must; sinine neist kõige kergem ja siis punane raskem jne). Ja mina vaatan, et need märgid on seal sinised…vaatan järgmist märki...ja ma tean, et mul on tumedad prillid, aga need märgid on kuidagi tumedad sinise jaoks… võtan siis sõidu peal prillid eest- MUSTAD märgid : ). Oooooo….hmmm…. : ). Hõikasin siis Alekseile, et see on ju must rada: ) : ) : ). Selle peale ütles Aleksei, et no kunagi pean ma ju sellega ka algust tegema : ). 

No ega siis midagi. Ei mingit „munemist“ enam mäenõlva otsas ja kohe alla. Kuid tegelikult polnud see üldse raske- suhteliselt lai, palju-palju lund ja ma arvan, et mu esimene päris musta raja kogemus jääb siiski veel tulevikku : ). Kuna see tundus liiga hea ja kerge olevat. Aga eks ma hakkan ka aru saama Aleksei „puuderlume lembust“. Sest see tunne kui sa sõidad veel täiesti puutumata paksu lume sees…Mmmmm… sa nagu lendad ja liugled, isegi suuskade+lume heli on niiii mõnus. Aga reielihased võttis see täiesti läbi : ).

Ootan juba järgmist  suusatamisnädalavahetust!!! : ) 

Head uut aastat kõigile!!!

Kuna eile meil taas ladistas vihma sadada, siis suusatamisest ei tulnud midagi välja. Küll aga saime 5 minutit enne poe kinnipanemist mulle kiivrit proovida :-). Kuna see oli aga minu jaoks esmakordne kogemus, ei osanud ma selle paari minuti jooksul arvata, kas see on see õige ning seega jäi ost seekord tegemata. Õhtul tegime Alekseiga kaks suure poti täit kartulisalatit :-). Ega me ise ka ei osanud oodata, et seda nii palju tuleb :-). Maitsev ja kodune ta igatahes tuli ja kuna me läheme täna taas külla Aleksei töökaaslasele ja "teemaõhtuks" on salatite söömine siis sobib meie suur salatiports nagu rusikas silmaauku :-).

Kuna eile oli niivõrd vihmane ning ma sain ka teada, et linna poolt mingit ilutulestikku meil siin ei peaks olema, siis otsustasime, et jääme koju. Ning õigesti tegime, sest meie väikeselt rõdult avanes kohalike elanike poolt tehtud päris võimas ilutulestik. Natuke murelikuks tegi ainult see, et osad inimesed otsustasid parklas autode vahel suure tulevärgi korraldada. Ja päris võimsa jällegi. Kuid õnneks midagi ei juhtunud. Lõpuks oli õhk ka kogu sellest tulevärgist paks ning suitsune. Järgmisel aastal võiks seda kõike kuskilt kõrgemalt jälgida :-).

Igatahes... Soovin kõikidele edukat, huvitavat ning teguderohket uut aastat!!!

Jõulud Saksamaal

Jõululaupäevaks oli meil plaan minna hommikul vara suusatama. Äratuskell juba kella 7-ks pandud, pidin aga pettuma- aknast välja vaadates sadas vihma…ja polnud ka märke, et see varsti järele jääb. Niisiis saime veel magada ja iga natukese aja tagant tegin vihma/lumekontrolli aknast. Kuid ei midagi- vihm, vihm, vihm. Siis otsustasime poodi minna, et midagi head õhtuks osta. Teel olles pakkusin ma välja, et läheme enne toidupoodi hoopis ühte spordipoodi. Sealt sain ma endale lõpuks minu isiklikud kindad ja ka suusatamise sokid : ). Ja kui me toidupoeni jõudsime- kinni…kõik poed olid juba kinni..sest kõik olid sel päeval kella 14-ni avatud. Õnneks eelmisel päeval ostsin ma töölt tulles meile verivorsti ja pohlamoosi : ). Ja kokkuvõttes möödus 24. detsembri õhtu meil väga-väga mõnusalt : ).

Pühapäeva hommikul ärkasin juba enne kella 7-t üles : ) ja toksisin Alekseid, et ta üles tõuseks : ). Luurevaatluse andmetel ei ole vihma ja on külm !!! : ). Kiire hommikusöök, suusasaabaste laenutus ja mäele. Natukene saime kahekesi sõita, siis saime kokku Aleksei töökaaslase ja tema naisega, kellele Aleksei suusatundi andis : ). Päeva lõpetuseks tegime veel kahekesi paar laskumist. Kui me ükskord jällegi sellisest paksu lumega nõlvast alla tulime, siis tuli mul suusk jalast ära ning kukkusin… ja ei leidnud enam suuska üles : ). Aleksei sõitis mu ees ja kui ta siis märkas, et ma ei tule, jäi seisma. Ta küsis ainult ühte asja „Kas sa kaotasid suusa ära?“, mina selle peale „ Jaaaaa : ) : ) : )…“. Siis ta tuli tagasi üles…veremaitse suus sellest lumes sumpamisest. Pool tundi vist läks, aga üles leidsime. Ja see tegevus võttis nii läbi, et ma pidin endalt higi pühkima : ). Aga vahepeal oli juba selline mõte ka peas, et oooei…. Peab vist kevadet ootama jääma ja siis tagasi suusa järele tulema…

Paar mõnusat vaadet lisaks:

Siina ma jälle natuke kukkusin...ja kasutasin seda hetke minutiliseks puhkepausiks : )

Ja sõit jätkub...

Dilemma: sinine nõlv või punane nõlv. Meie valik: punane nõlv : )

Ja viimane laskumine oli siit rajalt : ) : ) : ) : 

Ja esmaspäev…mmm… niivõrd ilus suusailm-  päike ja mõnus jahedus. Päike annab asjale ikka palju juurde. Kui pühapäeval ei olnud ma oma sõitmisega üldse rahul ja kuidagi ei tulnud üldse välja, siis esmaspäeval armusin ma mägedesse ja suusatamisse jälle : ). Lõuna ajal saime kokku taas Aleksei töökaaslastega. Paar tiiru lastemäel ja lõpuks paar laskumist natuke suurematel nõlvadel : ). Ülimalt mõnus päev!!! 

Siis vaatasime  kuidas kolm lumelaudurit kõrval olevalt mäest alla tulid:

Väike joogipaus: 

Ja see pole ka veel kõik. Õhtul läksime koos Aleksei kahe töökaaslase ja nende abikaasadega söömas. Parti söömas : ). Teekond sinna oli jällegi üles mägedesse… palju lund, kõik majad ilusasti tuledega kaunistatud. Jõudsime majade vahele kus oli täielik vaikus, ei ühtegi inimest, ei ühtegi häält. Läksime siis meie kohalikku „kõrtsi-restorani“. Ka kogu majas valitses vaikus…liikusime alla keldrikorrusele. Avasime ukse ja … suur ruum, paksult rahvast täis, jutuvada, muusika, klaaside kokkulöömise klirin, kõigil ettekandjatel seljas sellele piirkonnale spetsiifilised riided… seintel ning laes olid "aksessuaarid" puidust nikerdatud öökullidest, vanaaegsetest kelladest ning saksofonidest kuni sametist-nahast traksidega püksteni. Söök oli lausa keeltallaviiv. Õhtu möödus lõbusalt ning saime päris mitu korda ka bändi saatel tantsida : )

Mmm...

Eile saime üllatuse : ). Nimelt saime kätte suure paki, mille mu vanemad meile saatsid. Paki avamine pakkus aega uudistamiseks ja rõõmustamiseks kõige selle üle, mis seal sees oli. Ning eile õhtul tähistasime mu juhilube eestimaiste verivorstide ja hapukoorega : ). Me mõlemad nautisime ülimalt igat suutäit  : ). Ja päris mõnusaks ajaks on meil veel palju mõnusaid asju : ). Täna on meil terve päeva jällegi lund sadanud. Ja akna taga käivad huvitavad linnud. Kui ma siin enne istusin, siis maandus meie rõdu äärel üks suur lind, selline beeźikas, meenutas midagi kulli ja kaku vahepealset. Andke andeks, ma pole eriline ornitoloog : ). Seda nähes ma kohe kangestusin...keha oli paigal ja käsi otsis laua peal fotoaparaati... Selle sain ma isegi kätte kuid kahjuks müksasin siis kardinat ning see huvitav lind lendas ära. Ja rasvatihaseid käib meil ka : ). 

Vaade meie kahest aknast: 

Juhilubade saaga jätk Saksamaal : )

Ma usun, et ei ole veel jõudnud siia kirjutada, mis mu lubadest on saanud. Igatahes. Enne ärasõitu Eestis uurides teatasid mulle kõik, et ainult mina ja mina isiklikult saan neile järele tulla. Ma pakkusin ka sellist varianti, et äkki saan emale teha notariaalse volituse ja tema saab nad ära tuua. Kuid vastus oli lõpuni „ei“.

Saksamaale jõudes ei jätnud ma aga ikka järele. Uurisin ja puurisin ning kirjutasin veel kirja ma ei mäletagi enam kuhu, paludes võimalikke lahendusi oma murele. Ja lõpuks sain ka vastuse. Nimelt pidin kirjutama avalduse, milles soovin oma juhiloa saada kätte Münchenis asuvast Eesti Vabariigi Aukonsulaadist. Avaldus kirjutatud, digitaalselt allkirjastatud ja Eesti Maanteametile saadetud. Ja see oli kõik oktoobri alguses. Siis jäin ma õhinal ootama vastust. Kuid aeg läks ja läks aina edasi, kuid ei midagi. Novembri lõpus saatsin uuesti kirja pärides, et mis siis sellest kõigest saab. Et kas nad said mu avalduse kätte, kas see kõik on ikka tehtav ja jõus, milles kokku leppisime. Siis mulle natukese aja pärast saabus vastus, et mu juhiload on juba üle kuu aja Münchenis. Hmm… tore ju tegelikult kui asjad nii kiiresti käivad, aga mulle sellest keegi teada ei andnud, kuigi mu kontaktandmed olid igal pool olemas : ) 

Nii, siis ma kirjutasin Münchenisse, Eesti Aukonsulaati. Kuna olin juba päris õhinal, et saan load lõpuks kätte, siis kohe kiiruga kirjutasin kirja eesti keeles. Aleksei arvas ka, et no nad võiks eesti keelt osata ja kui ei, siis küllap muretsevad tõlgi. Nii, saatsin kirja ära. Ootasin üle nädala vastust ning seda saamata saatsin uue kirja. Siis sain viisaka kirja vastu, inglise keeles, milles tänati mind mu kirja eest. Kuid öeldi, et nad ei oska eesti keelt ning et kas ma saaksin neile inglise või saksa keeles kirjutada. Kuna nendepoolne kiri oli inglise keeles, vastasin ka inglise keeles. Kuid ka siis tuli vastust kuidagi kaua oodata…niiet nädala möödudes kirjutasin uuesti, seekord saksa keeles. Ja kohe järgmisel päeval oli vastus olemas : ). Anti teada, et võin neile muidugi järele tulla, aga saan nad kätte vaid siis, kui neile oma vanad load annan. Uhh… siis ruttu kirjutasin, et aga mul polegi ju vanasid. Need on mu esimesed : ). Korra juba käis peast mõte läbi, et enne ma Münchenisse ei sõida kui saan selge ja kindla vastuse, et jah, tule, kõik on korras. Kuna kes teab…siin paljud asjad käivad näpuga järgemööda igasuguseid pabereid ajades. Ja kuna mulle kirjutati, et ainult juhul kui annan neile vanad, saan oma load kätte…Õnneks sain neilt vastuse, et võtaksin siis passi kaasa : ).

Igatahes. Täna käisin ma Münchenis ära : ). Hommikul oli aga esimest korda nii, et rong jäi kuus minutit kuskil hiljaks… ja ma pidin Kemptenis ümber istuma. Selleks pidi aega olema seitse minutit..seega jäi mulle vaid üks minut : ). Ma printisin kodus välja graafiku kus ja mis kell ma ümber istuma pean. Kemptenisse jõudes öeldi ka veel rongis, et Münchenisse saab edasi perroonilt number viis, seda teadsin ka mina. Kui ma siis kiiruga rongilt maha läksin ja viienda perrooni poole kiirustasin, vuhises samal ajal mööda suur rong. Kui suurem müraefekt möödas oli kuulsin: „Ünchen heute von Gleis zwei…“ (jah õigesti kirjutasin…ma ei kuulnud, et see oleks München olnud : )..) Ahhh… misasja.. Münchenisse perroonilt kaks hoopis?? Ruttu hoopis teisele poole jooksu…Teiselt perroonilt hüppasin kiiresti sealolnud rongi, tegelikult teadmata, kas see siis ikka oli õige. Ja kohe läksid ka uksed kinni ning rong alustas oma sõitu. Kuna vagun, kuhu ma sattusin oli pikk-pikk ja täiesti inimtühi, siis ei saanud ma alguses ka kellegi käest küsida, kas olen ikka õiges rongis. Mõne aja pärast aga anti teada, et „Tere tulemast pardale, alustame sõitu Münchenisse.“. Huhh… läks õnneks : ).

Ja ega see viimane ümberistumine ei olnud. Kuid sain ilusasti hakkama. Münchenis pidin veel peaaegu 40 minutit S-bahniga sõitma, et jõuda sellesse kanti, kus meie Aukonsulaat on. Sealt peatusest läksin edasi bussiga. Konsulaadist anti mulle varasemalt juhised kuidas täpsemalt sinna jõuda. Kuid kuna oli väga palju lund sadanud ja käisid ehitustööd, siis ei olnud nii ilmselged need teerajakesed ja põiked, mida mulle kirjas kirjeldati. Vahepeal läksin bussist liiga vara maha ja seiklesin natuke. Jõudsin isegi kiirteelaadse sõiduteeni : ). Õnneks printisin kodus selle piirkonna kaardi endale välja ja selle järgi ma ka orienteerusin. Sisetunde ja kaardi järgi jõudsin pärast  jalutuskäiku pargis teerajale keset lagendikku. Eemal oli näha suurt hoonet, ilmselt pidi see õige olema, mõtlesin siis ja tõmbasin kapuutsi sügavamale pähe, kuna lagedal väljal oli päris kõva tuul ning tuisk.

Jõudsin lõpuks hoone sisehoovi ja kaugelt juba nägin tuttavat vappi : ). Helistasin kella ning mind lasti sisse. Maja iseenesest oli suur, sees oli avar aatrium, palju korruseid, suured maalid igal pool. Mind võeti vastu, paluti ühes suures ümarlauaga ruumis oodata, siis tuldi ja küsiti taas, et ega mul vana juhiluba kaasas pole. Kuna mul seda anda ei olnud, siis andsin kaasa hoopis enda passi. Veel 10 minutit ootamist ja ma sain oma juhilube käes hoida. Lõpuks : ). Andsin oma allkirja ning alustasin teekonda tagasi. Nüüd oli juba selline tunne, te võin täitsa vabalt ära eksida…sest vähemalt sain oma load lõpuks kätte : ). Aga õnneks ei eksinud ning olen ilusasti kodus tagasi. Koos oma lubadega : ). Aga praegu on meil väljas küll selline lumesadu ja libedus teedel, et väga rooli küll ei kipuks : ). 

Pühapäev mäel

Ja pühapäeval…pühapäeval käisime me suusatamas : ) : ) : ). Koht on meist kuskil 20-30 minuti kaugusel. Seekord laenutasime mulle ka suusad ja suusakepid. Kuna ütlesin seal, et olen algaja, siis andis ta mulle 1.4 meetri pikkused suusad. Ja kui nendega natuke ülesmäkke liikuma hakkasin, siis märkasin, et need on niiiiii kerged…tavaliselt olen harjunud, et suusad on kuskil 1.6 midagi ja rasked : ) ja suusasaapad on tavaliselt ka raskemad. Nüüd seekord läks ka saabastega õnneks, mäel olles kordagi valu ei olnud. Aga nad olid sellised „vanakooli“ suusasaapad… ja nendega ehk on juba tuhandeid kordi ka sõidetud, niiet piisavalt igast otsast venitatud ka.

Igatahes. Muljed. Muljed on väga head : ). Esimesed paar allatulekut olid küll sellised „ebameeldivad“ ja mitte eriti head ja suusad olid all kuidagi imelikud. Aga see on kindlasti minust endast tingitud : ). Aga tegelikult järjest paremaks läks…ja see lumi, see lumi oli nii mõnus. Öeldakse, et lumi sahiseb…ja see hääl kui sa mäest alla tuled.. see on lihtsalt nii mõnus… sellele sahinale lisandus veel selline mahe ja „kreemikas“ toon ja niivõrd nauditav oli allapoole vuhiseda. Seal vahepeal ikka päris nii tuiskas, et kaugele ette ei näinud ning mingist hetkest oli ka loomulikku valgust järjest vähem ja siis ei saanud enam täpselt aru kuidas mägi alla läheb- kõik on ühtlaselt valge… aga kas sul on ees järsk laskumine ja siis tõus? Või läheb see ühtlaselt sujuvalt alla? Seda vahepeal aru ei saanud.

Aleksei viis mind mitu korda „sopa“ sisse ka : ) : ). See on kunagi minu antud nimetus sellisele lumele/rajale/kohale, kus lumi on sulle peaaegu põlvedeni, kus koos lumega lõbusalt on koos ka erinevad puud, taimed ja vahel ka kivid : ). Ühesõnaga. Väljaspool normaalset rada. Kuna mul suusad olid nii lühikesed ja kerged, siis oli päris raske. Kuid usun, et ega mul ka väga-väga heade suuskade lihtne ei oleks. Samas nautisin ma seda ka : ). Suuski ei näe, vahepeal enda jalgu põlvedeni ka mitte : ) : ). Tuleb tunde järgi sõita : ).

Ja nalja tegi see kui ma kuhugi sinna kukkusin ja siis uuesti tagasi üles üritasin saada : ). Ühel korral läksime ka ühe mäenõlva otsa, kus ka rada ei olnud. Oli järsk mägi alla, paksu lund täis ja läbi metsa. See polnud küll meeletult pikk allatulek, kuid päris omapärane. Minu jaoks oli see esimest korda tulla nii järsust mäest ja nii paksu lume sees. Aga sain hakkama : ). Ühe korra juhtus selline asi, et panin suusakepi toetuseks kõrvale, see vajus aga tervenisti lume sisse. Ning minu labakäsi veel ka…siis ma muidugi kukkusin ja sellest positsioonist oli tagasi püsti ja õiges suunas veel püsti saada päris „mõnus“ : ). Naerad seal omaette ja üritad ja üritad : ). Igatahes, need teised nõlvad muutusid pärast seda järjest lihtsamaks : ).

Olime mäel nii kaua kuni viimane tõstuk üles sõitis. Tagasisõit oli aga kaks korda pikem. Kuna vahepeal tuiskas, oli libe ja paljud hakkasid korraga sõitma, siis tuli mitu korda lausa seisma jääda. Üks suur buss pani endale vahepeal seal isegi ketid ratastele. Aga jõudsime ilusasti koju.

Üks viimane pilt veel. Vaade meie aknast : )

Elus ja tegus : )

Üle pika aja istusin taas arvuti taha, et midagi kirjutada... Väga pikk vahe on sisse jäänud, kuna tundub, et kogu energia läks lihtsalt päeva õhtusse saamiseks  : ). Aga olen siiski täiesti elus ja terve, toimetamist on mitmel rindel. Eelmise nädala reedel olime mõlemad Alekseiga nii läbi kui läbi ning meil oli siin väikene torm- müristas ja terve päev sadas paduvihma…kuni selle ajani, mil õhtul magama läksime.

Laupäeva hommikul (vara, kuskil kella 6 ajal) ärkasin ma mingi müra peale üles. Ütlesin Alekseile ka, tema arvas algul, et vesi tilgub….Mina ei jätnud järele, sest see tundus ikka tugev mürin olevat ja mulle meenutas see lumekoristamist : ), siis kobisin ma voodist välja ja piilusin meie ruloo vahelt välja… Põhimõtteliselt avanes selline vaade (see on siis paar tundi hiljem tehtud : ) ... : L U M I  : ) 

 Natukene veel hiljem : )

Laupäeval oli Alekseil valve Oberstdorfi jäähallis, kus olid tüdrukute juuniorite Saksamaa meistrivõistlused iluuisutamises. Peab ütlema, et vaatasin seekord iluuisutamist natuke teise pilguga…ehk siis sellisega, et paaaalun…ärge kukkuge… (mitte et ma muidu seda kellelegi sooviks, aga tundsin kuidagi endal ka sellist pinget, et kui keegi ikka kõvasti/halvasti kukub, siis on pahasti). Aga kõik läks selles mõttes hästi, keegi arstiabi ei vajanud. Kukkusid peaaegu küll kõik, aga koheselt olid püsti tagasi : ). Me olime seal kokku kuskil kolm tundi…aga kui me tagasi auto juurde läksime… siis oli jälle nii palju lund tulnud nagu oleks auto seal päev või paar seisnud : ).

Minu esimene mitte-mägede lumi Saksamaal

Täna öösel olevat Bayernis torm olnud… kuigi see vajaks täpsustust, kuna Bayern on niiii suur…  Ma täna öösel ärkasin müristamise ja tugeva vihmasaju peale üles. Ning terve päev siin sadas…pole vihma siin nii ammu näinud. Kui ma rongijaama kiirustasin, siis sadas kõvasti paduvihma…Kuna Aleksei palus mul kaks kirja ära saata, siis jooksin oma leopardimustriliste kummikutega postkontorisse kirjamarke ostma, aga kuna seal oli ukseni järjekord, siis otsustasin mitte ootama jääda. Olin seal sees umbes ühe minuti, astusin siis välja, tegin vihmavarju juba lahti, hakkasin  edasi jooksma kui ma siis sammu pealt seisma jäin- LUMI…igal pool lumi… nii paksult lund…terve ilm oli suuri lumehelbeid täis… „Aaahh… midaasja…Lumi?? Ahhh…äge : ) “. Rääkige siis veel, et Eestis on ilm muutlik : ).

Rongisõidul aknast välja vaadates avanes hoopis teistsugune vaade kui tavaliselt- kõik põllud ja orud olid valged. Ja valged niimoodi, et mida kaugemale ja kõrgemale mägede poole, seda valgem kõik oli…raudtee lähedal oli veel helerohelist. 

Ahjaa…minu käest on mitu inimest küsinud, et kuidas ma siis talveks valmistun…eelmisel reedel küsiti seda taas. Ma siis omakorda uurisin, et mis see tähendab… Tuleb välja, et asi on lumes : ). Uurisin seepeale, et kas seda on siis palju : ). No pidi olema nii palju lund, et ma ei saa kodustki välja… Mnjaa…ju need tänavate äärtes olevad kahemeetrised tokid seda tähendavadki : ). Palju lund… Muideks, siin spordipoes on hoopis teistsuguseid talvesaapaid : ). No nad näevad välja nagu laste talvesaapad- lihtsad, aga kindlasti väga soojad : ). Spordipoodides müüakse muideks ka räätsasid : )  : )  : ).

Siis sain ma ka teada, et selline sügis, mis siin seni olnud on, pole tavapärane. Nojaa… 1.detsembril sinine taevas, päike, 15 kraadi sooja… : ) Tavaliselt pidi nii olema, et oktoober võib veel ilus olla ja siis sealt edasi on juba pilvine, märg ja no eks nii nagu on sügis, mida ma siiani tean.  

Mäenõlva ägedaimad suusad : )

Jagaksin Teiega ühte naljakat situatsiooni, mis leidis aset eelmisel pühapäeval kui ma isale ja Alekseile rongijaama vastu läksin. Isa tuli siis lennukiga Eestist Münchenisse, Aleksei oli Münchenis ning nad tulid koos Sonthofenisse. Ma teadsin seda, et Aleksei toob endale suusad ja muud suusatamisega seotud kraami. Jõudsin neile ilusasti vastu, mõlemal neil olid käed asju täis, Alekseil olid suusad õlal. Kõndisime natuke ja ma märkasin, et tal on ühe paari suuskade asemel hoopis kaks paari. Toon järgneva situatsiooni Teieni dialoogi vormis (I- isa, S- Stina, A- Aleksei):

S: „Kuule…sul on ju hoopiski kaks paari suuski. Ma arvasin, et sa pidi ühed saama. Kas tellisid endale  kaks paari suuski?“

A ja I: mõlemad natuke muhelevad omaette, Aleksei vaatab kuidagi asfalti ja tundub nagu otsiks ta vajalikke sõnu.

S: „Mis on?? Miks te sellised olete : )?“

A ja I: vaikus…

S: „No rääkige juba… mis on???? : )??“

A ja I: „No need on sellised ägedad suusad…“

S: „ Mis mõttes ägedad? Mis nendega siis on?“ ( ei suuda juba ära oodata, mida nad selle kõigega mõtlevad…)

A: keerab pealmise paari suuskade ülemise poole minu poole…

Järgnevad pildid tegin siin ühel päeval kodus...

S: „ : ) : ) : ) Aleksei….. misasja???? : ) : ) Kuidas sa…Miks sa….Kas sa….Need on ju...Aleksei???..... : )“

A: „Tegelikult on neil üks äge asi veel……..“

S: „Noo…. Mis äge asi?“

A: „Need on naiste suusad…..“

S: Sel hetkel oli mu emotsioon vist midagi taolist...

S: „Eeei… ei.. Ei-ei-ei-ei-ei….“

A ja I: mõlemad naeravad kõva häälega üle terve tänava minu reaktsiooni peale… ja lõpuks naersin mina koos nendega…

Aleksei pakkus lõpuks välja, et seal oleva näo asemele võiksime kleepida hoopis tema näo. Et siis kõik kirja jätaks samaks, vahetaks vaid näopildi ära. Peame nüüd natuke mõtlema mida me nendega teeme…kas jätame alles ja kleebime ja meisterdame natuke…või siis on ka võimalus, et saame need suusad tagasi viia. Kuna tegelikult ega mina neist varem midagi ei teadnud ja minu käest nende kohta arvamust varasemalt ka ei küsitud  : ). Nüüd tuleb veel uurida kuidas me siin seda kõike korraldada saaks.