Juhilubade saaga jätk Saksamaal : )

Ma usun, et ei ole veel jõudnud siia kirjutada, mis mu lubadest on saanud. Igatahes. Enne ärasõitu Eestis uurides teatasid mulle kõik, et ainult mina ja mina isiklikult saan neile järele tulla. Ma pakkusin ka sellist varianti, et äkki saan emale teha notariaalse volituse ja tema saab nad ära tuua. Kuid vastus oli lõpuni „ei“.

Saksamaale jõudes ei jätnud ma aga ikka järele. Uurisin ja puurisin ning kirjutasin veel kirja ma ei mäletagi enam kuhu, paludes võimalikke lahendusi oma murele. Ja lõpuks sain ka vastuse. Nimelt pidin kirjutama avalduse, milles soovin oma juhiloa saada kätte Münchenis asuvast Eesti Vabariigi Aukonsulaadist. Avaldus kirjutatud, digitaalselt allkirjastatud ja Eesti Maanteametile saadetud. Ja see oli kõik oktoobri alguses. Siis jäin ma õhinal ootama vastust. Kuid aeg läks ja läks aina edasi, kuid ei midagi. Novembri lõpus saatsin uuesti kirja pärides, et mis siis sellest kõigest saab. Et kas nad said mu avalduse kätte, kas see kõik on ikka tehtav ja jõus, milles kokku leppisime. Siis mulle natukese aja pärast saabus vastus, et mu juhiload on juba üle kuu aja Münchenis. Hmm… tore ju tegelikult kui asjad nii kiiresti käivad, aga mulle sellest keegi teada ei andnud, kuigi mu kontaktandmed olid igal pool olemas : ) 

Nii, siis ma kirjutasin Münchenisse, Eesti Aukonsulaati. Kuna olin juba päris õhinal, et saan load lõpuks kätte, siis kohe kiiruga kirjutasin kirja eesti keeles. Aleksei arvas ka, et no nad võiks eesti keelt osata ja kui ei, siis küllap muretsevad tõlgi. Nii, saatsin kirja ära. Ootasin üle nädala vastust ning seda saamata saatsin uue kirja. Siis sain viisaka kirja vastu, inglise keeles, milles tänati mind mu kirja eest. Kuid öeldi, et nad ei oska eesti keelt ning et kas ma saaksin neile inglise või saksa keeles kirjutada. Kuna nendepoolne kiri oli inglise keeles, vastasin ka inglise keeles. Kuid ka siis tuli vastust kuidagi kaua oodata…niiet nädala möödudes kirjutasin uuesti, seekord saksa keeles. Ja kohe järgmisel päeval oli vastus olemas : ). Anti teada, et võin neile muidugi järele tulla, aga saan nad kätte vaid siis, kui neile oma vanad load annan. Uhh… siis ruttu kirjutasin, et aga mul polegi ju vanasid. Need on mu esimesed : ). Korra juba käis peast mõte läbi, et enne ma Münchenisse ei sõida kui saan selge ja kindla vastuse, et jah, tule, kõik on korras. Kuna kes teab…siin paljud asjad käivad näpuga järgemööda igasuguseid pabereid ajades. Ja kuna mulle kirjutati, et ainult juhul kui annan neile vanad, saan oma load kätte…Õnneks sain neilt vastuse, et võtaksin siis passi kaasa : ).

Igatahes. Täna käisin ma Münchenis ära : ). Hommikul oli aga esimest korda nii, et rong jäi kuus minutit kuskil hiljaks… ja ma pidin Kemptenis ümber istuma. Selleks pidi aega olema seitse minutit..seega jäi mulle vaid üks minut : ). Ma printisin kodus välja graafiku kus ja mis kell ma ümber istuma pean. Kemptenisse jõudes öeldi ka veel rongis, et Münchenisse saab edasi perroonilt number viis, seda teadsin ka mina. Kui ma siis kiiruga rongilt maha läksin ja viienda perrooni poole kiirustasin, vuhises samal ajal mööda suur rong. Kui suurem müraefekt möödas oli kuulsin: „Ünchen heute von Gleis zwei…“ (jah õigesti kirjutasin…ma ei kuulnud, et see oleks München olnud : )..) Ahhh… misasja.. Münchenisse perroonilt kaks hoopis?? Ruttu hoopis teisele poole jooksu…Teiselt perroonilt hüppasin kiiresti sealolnud rongi, tegelikult teadmata, kas see siis ikka oli õige. Ja kohe läksid ka uksed kinni ning rong alustas oma sõitu. Kuna vagun, kuhu ma sattusin oli pikk-pikk ja täiesti inimtühi, siis ei saanud ma alguses ka kellegi käest küsida, kas olen ikka õiges rongis. Mõne aja pärast aga anti teada, et „Tere tulemast pardale, alustame sõitu Münchenisse.“. Huhh… läks õnneks : ).

Ja ega see viimane ümberistumine ei olnud. Kuid sain ilusasti hakkama. Münchenis pidin veel peaaegu 40 minutit S-bahniga sõitma, et jõuda sellesse kanti, kus meie Aukonsulaat on. Sealt peatusest läksin edasi bussiga. Konsulaadist anti mulle varasemalt juhised kuidas täpsemalt sinna jõuda. Kuid kuna oli väga palju lund sadanud ja käisid ehitustööd, siis ei olnud nii ilmselged need teerajakesed ja põiked, mida mulle kirjas kirjeldati. Vahepeal läksin bussist liiga vara maha ja seiklesin natuke. Jõudsin isegi kiirteelaadse sõiduteeni : ). Õnneks printisin kodus selle piirkonna kaardi endale välja ja selle järgi ma ka orienteerusin. Sisetunde ja kaardi järgi jõudsin pärast  jalutuskäiku pargis teerajale keset lagendikku. Eemal oli näha suurt hoonet, ilmselt pidi see õige olema, mõtlesin siis ja tõmbasin kapuutsi sügavamale pähe, kuna lagedal väljal oli päris kõva tuul ning tuisk.

Jõudsin lõpuks hoone sisehoovi ja kaugelt juba nägin tuttavat vappi : ). Helistasin kella ning mind lasti sisse. Maja iseenesest oli suur, sees oli avar aatrium, palju korruseid, suured maalid igal pool. Mind võeti vastu, paluti ühes suures ümarlauaga ruumis oodata, siis tuldi ja küsiti taas, et ega mul vana juhiluba kaasas pole. Kuna mul seda anda ei olnud, siis andsin kaasa hoopis enda passi. Veel 10 minutit ootamist ja ma sain oma juhilube käes hoida. Lõpuks : ). Andsin oma allkirja ning alustasin teekonda tagasi. Nüüd oli juba selline tunne, te võin täitsa vabalt ära eksida…sest vähemalt sain oma load lõpuks kätte : ). Aga õnneks ei eksinud ning olen ilusasti kodus tagasi. Koos oma lubadega : ). Aga praegu on meil väljas küll selline lumesadu ja libedus teedel, et väga rooli küll ei kipuks : ).