Pühapäev mäel

Ja pühapäeval…pühapäeval käisime me suusatamas : ) : ) : ). Koht on meist kuskil 20-30 minuti kaugusel. Seekord laenutasime mulle ka suusad ja suusakepid. Kuna ütlesin seal, et olen algaja, siis andis ta mulle 1.4 meetri pikkused suusad. Ja kui nendega natuke ülesmäkke liikuma hakkasin, siis märkasin, et need on niiiiii kerged…tavaliselt olen harjunud, et suusad on kuskil 1.6 midagi ja rasked : ) ja suusasaapad on tavaliselt ka raskemad. Nüüd seekord läks ka saabastega õnneks, mäel olles kordagi valu ei olnud. Aga nad olid sellised „vanakooli“ suusasaapad… ja nendega ehk on juba tuhandeid kordi ka sõidetud, niiet piisavalt igast otsast venitatud ka.

Igatahes. Muljed. Muljed on väga head : ). Esimesed paar allatulekut olid küll sellised „ebameeldivad“ ja mitte eriti head ja suusad olid all kuidagi imelikud. Aga see on kindlasti minust endast tingitud : ). Aga tegelikult järjest paremaks läks…ja see lumi, see lumi oli nii mõnus. Öeldakse, et lumi sahiseb…ja see hääl kui sa mäest alla tuled.. see on lihtsalt nii mõnus… sellele sahinale lisandus veel selline mahe ja „kreemikas“ toon ja niivõrd nauditav oli allapoole vuhiseda. Seal vahepeal ikka päris nii tuiskas, et kaugele ette ei näinud ning mingist hetkest oli ka loomulikku valgust järjest vähem ja siis ei saanud enam täpselt aru kuidas mägi alla läheb- kõik on ühtlaselt valge… aga kas sul on ees järsk laskumine ja siis tõus? Või läheb see ühtlaselt sujuvalt alla? Seda vahepeal aru ei saanud.

Aleksei viis mind mitu korda „sopa“ sisse ka : ) : ). See on kunagi minu antud nimetus sellisele lumele/rajale/kohale, kus lumi on sulle peaaegu põlvedeni, kus koos lumega lõbusalt on koos ka erinevad puud, taimed ja vahel ka kivid : ). Ühesõnaga. Väljaspool normaalset rada. Kuna mul suusad olid nii lühikesed ja kerged, siis oli päris raske. Kuid usun, et ega mul ka väga-väga heade suuskade lihtne ei oleks. Samas nautisin ma seda ka : ). Suuski ei näe, vahepeal enda jalgu põlvedeni ka mitte : ) : ). Tuleb tunde järgi sõita : ).

Ja nalja tegi see kui ma kuhugi sinna kukkusin ja siis uuesti tagasi üles üritasin saada : ). Ühel korral läksime ka ühe mäenõlva otsa, kus ka rada ei olnud. Oli järsk mägi alla, paksu lund täis ja läbi metsa. See polnud küll meeletult pikk allatulek, kuid päris omapärane. Minu jaoks oli see esimest korda tulla nii järsust mäest ja nii paksu lume sees. Aga sain hakkama : ). Ühe korra juhtus selline asi, et panin suusakepi toetuseks kõrvale, see vajus aga tervenisti lume sisse. Ning minu labakäsi veel ka…siis ma muidugi kukkusin ja sellest positsioonist oli tagasi püsti ja õiges suunas veel püsti saada päris „mõnus“ : ). Naerad seal omaette ja üritad ja üritad : ). Igatahes, need teised nõlvad muutusid pärast seda järjest lihtsamaks : ).

Olime mäel nii kaua kuni viimane tõstuk üles sõitis. Tagasisõit oli aga kaks korda pikem. Kuna vahepeal tuiskas, oli libe ja paljud hakkasid korraga sõitma, siis tuli mitu korda lausa seisma jääda. Üks suur buss pani endale vahepeal seal isegi ketid ratastele. Aga jõudsime ilusasti koju.

Üks viimane pilt veel. Vaade meie aknast : )