Peaaegu kolm kuud

Peaaegu kolm kuud siis nüüd haiglas praktikal oldud :-). Peaks ütlema kindlasti, et asjad on paremaks läinud. Eks ikka keelega pole veel lood briljantsed, kuid üldiselt läheb kõik ikka ülesmäge. Vahel ikka juhtub nii, et kõik räägivad midagi koos ja ma ei saa midagi aru :-), siis on mul selline „kosmiline“ tunne, kuidagi nagu täiesti muus maailmas oled. Sellised hetkel tekitavad trotsi, aga kui järgmine patsient on vastuvõetud, küsitletud, uuritud, kanüül pandud, vered võetud ja paberid täidetud, siis on jälle parem :-).

Muideks, eile oli selline juhus. Nimelt, kolmapäeval ma tööl ei käinud (kolmapäev on mul nüüd pesemise, koristamise, triikimise, nööpide-etteõmbemise, saksa keele kodutööde päev), siis eile küsis üks õde kohe hommikul tulles naerulsuil minu käest, et kus ma olin. Ja ütles, et kui mind ei ole, siis seda on kohe tunda. Seda oli ka hea kuulda, kuna mingi aeg tagasi Aleksei küsis, et kas ma ühel päeval ei saaks varem koju tulla. Ma vastasin siis talle selle peale, et arvatavasti mitte, kuna mitut arsti ei ole ja seal on palju tegemist. Selle peale ütles Aleksei: „Aga kas seal on üldse mingit vahet kas sa seal oled või mitte…“. :-) :-) :-) Ma võtsin seda lauset naljaga :-). Ilma solvumata  :-) :-) :-). Ja ma ei usu, et Aleksei seda ka pahameelega ütles. Ega minuga ongi seal natuke „keerulisem“- ma kogu aeg küsin midagi, minuga peab natuke rohkem kannatust olema, kuna kui midagi kohe öelda ei oska, siis püüan muudmoodi seletada. Ja eks minu tehtud asjad tuleb ka üle vaadata. Aga ma aitan ja teen alati kõik, mida vähegi oskan. Ja vahel ka asju, mida päris ei oska :-).

Ja Chefarzt teatas mulle mingi aeg tagasi, et nad väga hea meelega võtaksid mind tööle. Kuid. Neil ei ole mulle kohta. Jaanuari algusest tuli meile ka uus töökaaslane. Ta uuris millal mul see eksam on, millal ma oma paberid korda saaks ja mis eriala ma teha tahaks. Et ta uurib ja aitab mulle mingi koha leida. Meie maja teises korpuses on geriaatrilise rehabilitatsiooni osa. Ühe võimalusena pakkus ta sellist varianti, et äkki ma saaks sinna tööle ja nii kui neil koht vabaneb, võtavad mind. Mida mina sellest kõigest arvan? Arvan, et seda kõike tuleks võtta väga „neutraalselt“ või ma kohe ei oskagi õiget sõna leida. Eks ole näha kuidas asjad lähevad. Aleksei reaktsioon selle kõige peale: „ Kas sa tead kui palju maksab haiglale tööpakkumise kuulutus- 10 000 €. Kas sa tead kui palju maksab haigla nii-öelda „agentidele“, kes neile arste leiavad- 30 000 €“.  :-) Mnjah. :-)

Kõigepealt tuleb mul oma keeleeksam ära teha ja siis on asjad juba natuke paremad. Sest praegu ma ikka iga päev mõtlen sellest ja nii kui vähegi aega, siis tuleb saksa keelega tegeleda :-). Eksam võib mul olla juba märtsi lõpus, seega tuleb usinaks hakata :-).