Keeletaseme eksam: "Auto ostmine Saksamaal" - tehtud! : ) : )

Pühapäeval saabus lõpuks isa meile külla : ). Kaasa tõi ta meile kodutunnet, ema tehtud sallid mulle ( ma pean neist ka kunagi nendega pildi tegema, kuna nad on nii ägedad), terve suure hulga Aleksei asju : ) : ) : ) ja palju muud head-paremat : ).

Läksin talle ja Alekseile rongijaama vastu: 

Nii, eile aga käisime isaga kahekesi autot ostmas : ). Hommikul tõusime kõik koos üles, enne kella 9-t hakkasime raudteejaama poole kõndima. Hommik oli karge, kuid mõnus. Rong, millega me minema pidime, hakkas eile esimest korda seda marsruuti sõitma, kuid õnneks ta tuli, mõneminutilise hilinemisega : ). Võtsime ette teekonna Nürnbergi, Sonthofenist on see kuskil 300 km. Rongiga tuleb sõita natuke üle nelja tunni, üks kord pidime ka ümber istuma (siis sõitsime kahekordse rongiga : ) ). Kodus olime välja valinud paar autot, nende asukohad kaardil koos aadressidega ka välja printinud ja kõik vajalikud paberid kaasas.

Nürnbergi rongijaamast otsustasime edasi sõita U-Bahniga. Hommikul ostsime sellised piletid, millega saime terve päev Bayernis rongiga sõita. Ja kuidagi jäi meile ka meelde, et sellega peaks ka U-Bahniga tasuta sõita saama… kuid polnud kindlad… proovisime ikka : ) …kontrolli ei tulnud ja jõudsime kiiresti esimese koha lähedale.

Siis hakkasime esimest aadressi otsima, suhteliselt kiiresti leidsime õige tänava.. kuid…õiget aadressi andis otsida, kuna jõudes nelja tänava ristmikuni sai meie tänav oma numbritega otsa. Kõndisime neid kõiki tänavaid mitmeid kordi läbi, aga ei midagi. Isa otsis ka TomTomi välja, kuid see läks seal hoopis hulluks. Ühes autohoovis oleva mehe käest otsustasime abi paluda. Tuli välja, et ta polnudki sakslane, vaid ma usun, et kreeklane (pange tähele, me vist ei puutunudki ühegi sakslasega selle reisi jooksul kokku). Tema sõnul oli meie sihtkoht sealt päris kaugel, soovitas minna bussiga ja siis veel tulevat edasi jalgsi minna. Tuli välja, et seal on sama aadressi kahes erinevas linnaosas ja kuna kell oli juba nii palju, siis otsustasime minna hoopis kohta, kus meil auto broneeritud oli. Aga kuidas, kuhu? : ) : ) Meil oli ka nende kahe koha omavaheline teekond kaardil olemas, aga kuna selgus, et esimene oli meil juba vale asukoht, siis tuli kiirustada. Kuna kell hakkas siis vist kolm saama ja teades kuidas Saksamaal asju aetakse (kellaaja mõttes), siis tõesti pidime kiirustama…

Hakkasime liikuma suunas, mis meie meelest kesklinn oli…mõtlesime, et nüüd aitab meid ainult takso…kuid silmapiiril polnud ühtegi taksot…liikusime U-Bahni peatus poole, lootuses, et seal küll midagi peab olema… kuid ei. Hüppasime veel kiiresti ka üle tee, kuna nägime seal kollast taksot, üritasime teda jälitada…kuid ta kadus meil silmist… Siis helistasime Alekseile, palusime tal välja uurida mingi takso numbri Nürnbergis… hüppasime taas üle tee ja kutsusime takso, mis tuli ka päris kiiresti. Taksojuht oli türklane : ). Ütlesin talle aadressi, ta küsis kas Nürnberg või Fürth… ma ütlesin, et ikka Nürnberg, kuna meil olid kõikide nende kohtade ametlikud aadressid kaasas ja seal oli Nürnberg… sõitsime-sõitsime ja jõudsime kuhugi ridaelamute vahele : ) Mnjah.. see ei saa õige koht olla. Ja kell aina tiksus edasi…Siis ta vaatas korra seda aadressi veel ja lõi endale käega otsaette ja ütles, et aaahhhhhh… see on ju täiesti teine koht… Küsisime kas ta on nõus meid sinna viima…ta oli nõus, võttis arvelt ka 11 € maha, kuna valesti sõitmine oli nii natuke meie kui ka natuke tema viga. Tee peal helistasin ka sellele automüüjale, et me oleme tulemas, oleme huvitatud, et nad meid ootaks. Ta ütles mulle, et me saame täna autot vaadata, proovisõitu teha, kuid paberimajandust saame alles järgmisel päeval korraldada ja et autoga me täna siit kindlasti ära sõita ei saa….Ja tegelikult tuli välja, et see koht ei olnudki üldse Nürnberg, vaid hoopis sellest ma usun üle 15 km eemal…. Kuid jõudsime õigesse kohta… Autost välja tulles, nähes taksot minema kihutamas, mõtlesin küll…“Ohh appikene… kuidas me siit tagasi koju  saame…“.

Meile tuli vastu mees, küsis, kas meie helistasime auto pärast.. Meie jah : ). Ja ta tegelikult ta ei olnudki omanik, vaid hoopis tema vend, kuna õigel omanikul oli just sellel päeval vaja kuhugi ära minna.. õhtul pidavat ta aga ka kohal olema. Nii.. siis autode juurde… varasemalt välja vaadatut autot oli olemas kaks eksemplari.. üks maja ees ja teine maja taga hoovis, kõige kaugemas nurgas, kuue auto taga… maja ees olev auto aga ei näinud välimuselt nii super välja, palju kriime ja säbrusid….otsustasime, et tahame tagahoovis olevat autot näha. Tema nägi juba palju parem välja : ). See mees, kes oma venda asendas ütles, et ta teeb meile 10 € allahindlust kui me SEDA autot ei võta, kuna selleks peab ta kõik need ees olevad autod mujale toimetama. Kuid me tahtsime ikka sellega proovisõitu teha : ). Sellepeale võttis ta küll oma peast kinni ja ütles, et palun ei : ), kuid läks naerdes võtmeid otsima… Seal seistes ja oodates läks juba päike looja…. Taevas sõitis paar sõjalennuki moodi asjandust, mitmeid helikoptereid ja üks eriti suur helikopter…ja kui päikest pole, siis on külm… Väga külm… siis ma avastasin, et mu jalad on ära külmunud ja peavalu andis tunda… kuna me terve päev olime nii kiirustanud, et süüa polnud aega…Lõpuks sai ta auto välja ja isa tegi proovisõidu. Alguses tegi auto küll natuke imelikku häält, aga kui nad tagasi tulid, siis oli see hääl kadunud. Ju ta on seal juba natuke aega seisnud. Seal seistes ja isa tagasi oodates mõtlesin… et kuidas me siit küll tagasi saame.. Nürnbergi…ja sealt veel koju…et me oleme siin kuskil „pärapõrgus“, külm on, pimedaks läheb ja et isa peab siia homme veel kuidagi tagasi saama… Ja ma ei teadnud ka mida isa arvab ja mõtleb sellest autost… et kas läheb ostuks või mitte…Et äkki ta otsustab, et ta ikka ei taha seda..huhhh…… Kui isa proovisõitu tegi, tahtsin Alekseile helistada, aga mul oli raha kaardil ka otsas…

Tagasi jõudes tuli aga jälle jutuks see, et me ei saa selle autoga täna ära sõita… see mees hakkas seletama, mida ja kus kõik käima peab. Ta rääkis ka tollist, ma tõlkisin kõik isale ja ta ütles et aga miks toll…. Meil ei ole ju tolli vaja… siis see mees helistas veel oma vennale… Ja andis telefoni mulle ning ma pidin temaga asju ajama… Ja me jõudsime selleni, et ÄKKI saame täna juba koju sõita. Ma seletasin ka, et me tuleme Sonthofenist, peame sinna õhtul tagasi jõudma ja isa ei jõua järgmisel päeval vara/normaalsel ajal tagasi siia, et hakata koos pabereid ajama…ja kõik need ametid pidid ka juba varakult kinni minema… Ma rääkisin veel korra selle õige omanikuga ja siis tema veel oma vennaga ning ta ütles, et olgu, proovime asju täna korda saada…. Juhhhuu : )… Siis viis ta meid oma kontorisse, küsis isalt vajalikke dokumente, kontrollis arvutis neid oma süsteemis ja ütles, et nendega on kõik korras : ).. Kahjuks ta ise midagi autode „ajaloost“ ega muust vajalikust rääkida ei teadnud, kuna ta tuli lihtsalt oma vennale appi ja tegeles meiega. Muideks- ka tema oli mitte-sakslane, hoopis Ungarist : ), aga elavad mõlemad vennad Saksamaal juba 25 aastat.

Nii…siis oli meil veel vaja rahvusvahelist autonumbrit… aga kell oli juba peaaegu 17, see mees viskas oma autos laste turvatoolid taha ja istusime kõik autosse ning kihutasime linna poole… sest ta ütles, et ta teab paari väikest ärikest, kus saab neid numbrimärke ja mis ei ole juba 11.30 kinni : ).

Esimene neist äridest oli kinni…kihutasime teise kohta, seal ajas asju vene keelt kõnelev naisterahvas, kes ütles, et tal said need numbrid just otsa… Kuid palusime tal veel viimasesse võimalikku kohta helistada- seal oli üks viimane! Broneerisime selle ja ütlesime, et oleme 10 minuti pärast kohal…. Meie müügimehe vend andis endast küll kõik, et me sinna jõuaks… Ja see äri nägi välja selline- väike putkake, sees kaks suurt lauda, seintel erinevad võimalikud värvilised numbrimärgid…ühe arvuti taga istus blondide pikkade juustega noor daam, jalas valged tikk-kontsadega saapad, suuremustrilised mustad sukkpüksid, heleroosa leopardimustriline seelik, nabani roosa kampsun ning klõbistas pikkade kunstküüntega arvuti taga…. : ) Seal oli ka teine natuke tõsisem ja tusasem vanem daam…nende aktsendist oli aru saada, et nad on venelannad… see natuke tõsisem vanem daam ajas isaga pabereid ja kõik sai vene keeles aetud… Meie automüüja naeris, et tal polegi siin vaja midagi aidata : ).

Väike seletus selliste äride kohta- nad ostavad ametlikult neid rahvusvahelisi numbreid teatud arv, müüvad neid edasi. Nad peavad kõik ilusti arvet pidama, kõikidest tehingutest peavad paberid maha jääma ning nad peavad oma tegevusest ka politseile andmed ja arvud edastama. Niiet sealt saime isale viieks päevaks rahvusvahelise numbri ja vajalikud paberid ja dokumendid…Ja see oli neil viimane number…. Ja kui me autosse istusime, siis aknast oli näha kuidas see noorem naine endale valge karvase mantli selga pani ning äri pandi kinni… Niiet meil ikka õnne, et jõudsime. Kui me päeval oleksime hakanud ise seda esimest kohta veel otsima või omal käel teist kohta… siis…huhhh… siis me oleksime veel praegugi seal : ) Meid aitasid õiged otsused õigel ajal : ).

Siis algas tagasisõit sinna automüügi kohta…igal pool olid selleks ajaks suured ummikud.  Meie tubli automüüja-vend ütles, et tema sõidab alati sealt kus on vaba ja roheline tuli : ), seega me läksime tagasi kuidagi teistmoodi ringiga….aga ilma ummikuteta. Kuna meie õige müügimees (kes saab kõik vajaliku ametlikult teha ja vormistada) pidi tulema alles kella 19 ajal, siis viis tema vend meid ühte söögikohta. Seal sõime me suure mõnusa suutäie, jõime kakaod ning muljetasime päeva üle. Umbes tunni aja pärast tuli meie müügimees meile järele, sõitsime nende juurde ja edasi läks paberimajanduseks : ). Esiteks, tuli vajalikud paberid autonumbri jaoks korda ajada, siis ostu-müügi lepingud, siis ta vist veel kontrollis paari asja ja siis pidi isa ka alla kirjutama sellisele paberile, et ta kindlasti ikka viib selle auto Eestisse. Ja kui ta isa perekonnanime luges, küsis,  kuidas seda hääldada… ja siis läks juba jutt nii meie kui tema päritolu peale…ja „õ“ tähte ta hääldada ei suutnud. Ja natuke tutvustas ta meile ka ungari keelt ning selle tähestikku : ). Nagu ma ka enne kirjutasin, on ka tema Saksamaal juba 25 aastat elanud ja saksa keel päris hästi suus : ). Ja ka tema kirus Saksamaad ja seda paberimajandust : ). Niiet nagu ma juba enne ütlesin- kõik, kellega me vähemal või suuremal määral asju pidime ajama, ei olnudki sakslased : ).

Huhh… ja nüüd siis ongi kõik vajalik meil olemas? Kõik vajalikud paberid- jah, numbrimärk- jah, auto- jah : ). Seega võis alata sõit tagasi koju… Kell oli juba 20 läbi, auto oli juba härmatisega kaetud : ), enne teed veel tankimine, esiklaas puhtaks,  rehvirõhud kontrollitud…TomTomis koduaadress sisse ja sõit võib alata!!! Soojas autos istudes võis rahulikult lõdvestuda ja mõelda kui hästi meil kõik asjad läksid ja kuidas meil vedas, et juba koju saame sõita…

Siis aga juhatas GPS meid kuhugi täiesti külade ja talude vahele…kuigi me peaks kohe kiiresti kiirteele jõudma… meie aga olime täiesti kottpimeduses, udus, udus ja veelkord paksus udus, teed olid väga kitsad ja käänulised, ükski auto meile peaaegu vastu ei tulnud ja siis ma mõtlesin „ Oooooo neeeeeeeeee…… see päev ei olegi veel läbi…………….“, kuid siis millalgi kunagi jõudsime ikka suuremale teele : ), ühel teelõigul passis suur metskits te ääres üleminekuks võimalust, kuid ta õnneks vaid uudistas…mitte ei jooksnud meile ette… Ja lõpuks jõudsime ka kiirteele välja : ).

Kuskil kella 24 ajal jõudsime ilusasti koju, väsinuna, kuid õnnelikuna, et kõik asjad nii hästi läksid… Öö möödus rahulikult ning isa alustas täna hommikul koduteed…. Üle 2000 km tuleb tal sõita. Söögi-joogikott kaasapakitud, paar tööriista ka poest ostetud (igaks juhuks…) asus ta teele. Kuna kella 16 ajal hakkab juba pimedaks minema, siis eks see väsitav ja raske teekond ole, eriti veel üksinda sõita, kuid hoiame kõik pöidlaid, et ta ilusasti ja ilma äpardusteta koju jõuab!!!

Ootusega homses : )

Minu tihe graafik ja tegevused on blogi kirjutamisele oma mõju avaldanud : ). Kuid nüüd istun korraks maha ja panen midagi kirja. Eks „töö“ juures on kõik ikka sama : ). Sain teada, et Saksamaal on üle 200 erineva tervisekindlustuse. See aga tähendab, et patsiendi ravis ja edasises tegevuses on seda kõike vaja teada. Kes saab edasist rehabilitatsiooni lubada, kes tõenäoliselt mitte. Ja siis on veel olemas privaatkindlustatud patsiendid. Kui kellegi nime taga P (P=privaat) seisab, siis ma niisama sinna palatisse oma nina ei pista, ei vere võtmiseks, ei kanüüli panemiseks. Kuna nendega tegeleb enamasti peaarst. Ja lõpuks saavad need patsiendid arve- esiteks sellise üldise, selle kõige eest, mis nendega haiglas tehti. Ja teiseks veel eraldi selle eest, et peaarst nendega tegeles.

Patsientidega „läbisaamine“ on täitsa hea. Eks küll mitte selline nagu ma tahaks (keele mõttes), aga keegi pole veel midagi paha öelnud : ) : ). Siis on küll raskem kui patsiendiga on keegi kaasas, näiteks vanemal patsiendil tütar/poeg… näiteks oli mul selline juhus, et oli kuskil 50ndates tütar kaasas ja ma pidin anamneesi võtma ja patsienti ka uurima. Siis see tütar küll natuke vaatas altkulmu ja küsis et kes mina üldse olen ja ta tahaks arstiga rääkida… ja kui ma oma küsimusi küsisin siis ta kuidagi imelikult muigas ja kogu aeg vaatas mu patsi : ) : ) : ) nagu see tähendaks ebakompetentsust. Eks ma siis tegin kõik oma asjad ära ja siis läksin kutsusin pärast arsti ka : ).

Üks kord mul oli küll esimest korda selline tunne, et ühel patsiendil oli isiklikult midagi minu vastu. Sest kui läksin hommikul verd võtma, siis läks ta väga pahaseks ning ütles, et „Ei, ei… teie küll mind ei puutu, teie minult mingit verd ei võta, koristage oma käed ära ja visake kõik need asjad aknast välja!“. Aga  : ), see lõppes sellega, et me kaheksakesi!!! üritasime teda kinni hoida ja verd võtta… lõpuks üritas meesterahvast ülemarst kanüüli panna, et teda natuke „maha rahustada“… no läks ikka kuskil seitse katset enne kui kanüül paika sai…mul lõpuks sellest kinnihoidmisest lausa käed värisesid, vanem naisterahvas oli küll, aga palju jõudu. Ning vägev suuvärk : )… Ta juba oli igat pidi kinni seotud, kuid ikka tohutult rabeles ja sülitas kõikidele. Lõpuks pidime talle lausa maski suu ette panema ja seal seda hoidma… Ta ütles igasuguseid asju ka ülemarsti kohta, pooled neid olid naljakad, pooled natuke liiga brutaalsed… kuid antud olukorras isegi naljakad. Ta isegi süüdistas meid, et nüüd selle kanüülipaneku pärast saab ta AIDSi… Lõpuks ta ikka rahunes. Niiet ikka ei olnud midagi personaalset minu vastu : ).

Nüüd on õnneks aga nädalavahetus, kõige muu hulgas tähendab see ka seda, et ma saan endale kaelaketi kaela panna, käevõru ümber käe, mõnusalõhnalist kreemi kasutada : ) : ) : ). Nädala sees nii ei saa : ). Ja ootan juba homset- siis tuleb meile mu isa külla : ). 

Kannatust, ainult kannatust (tegelikult ka palju pealehakkamist, õppimist ja paksu nahka)

Mõtlesin,et jagan mõned mõtted viimase aja kohta. Tänaseks sai mul haiglas 10 päeva täis. On olnud huvitav, väsitav, raske- natuke kõike. Aga ütlen ausalt, et igal päeval on vähem või rohkem mõelnud mingis olukorras, et tahaks ära tagasi Eestisse : ). Eestis, kas siis tööl või praktikal olles, mulle nii väga meeldis patsientidega rääkida, anamneesi võtta, uurida ja mõelda kõige võimaliku peale ja kogu aeg ringi toimetada. Aga siin on ikka päris raske kui öeldakse, et pean selle ja selle patsiendi üksinda vastu võtma, kanüüli panema ja vered võtma. Kõik selle seletamine ja veel enam arusaamine, mida nad räägivad…uhhh….siis vahel ikka tabab ängistus ja mõte, et tahaks vaid ära. Ja tihti ei saa ma ka siis aru kui arstid omavahel räägivad. Kuna hommikud algavad seal juba varakult, siis näiteks täna õhtupoolikul valve üleandmisel olin nii väsinud, et jutt, millest ma aru ei saanud, mõjus kui uinutav mõmin. Ja sellest pole ma ka veel aru saanud kuidas siin kõik see paberimajandus tervisekindlustustega käib. Ja mida mingi kindlustus patsiendile võimaldab.

Ahjaa…mõnikord on mul tunne, et nad võivad arvata, et ma tea ikka mitte midagi : ). Sest näiteks küsivad midagi erinevate haiguste kohta, ravimeetodite kohta ja ma kohe ei saa päris aru, mida nad täpselt küsivad. Siis hakkavad ise rääkima. Aga ma tegelikult tean seda kõike : ). Ja muideks, minuga on seal üks sakslanna viimast nädalat praktikal. Ja on asju, mida temalt küsitakse ja ta ei tea ja ütleb, et neile ei ole seda õpetatud. Aga meile on : ).

Aga seda tunnen ma jah tugevalt, et olen oma keeleteadmiste poolest kammitsetud- üldse ei saa nii palju ja seda rääkida ning jutustada, mida tahan : )  : )  : )

Ühesõnaga. Raske on. Füüsiliselt, kuna terve päev oled jalgadel. Istuda ja pausi teha olen kuskil 15-20 minutit teha saanud. Aga mitte ka alati : ). Emotsionaalselt, nojah, seda ma juba eelnevalt kirjeldasin. Ja eks paaril korral, tegelikult ühel korral on olnud mõte, et miks küll see kõik. Miks peaks see kõik nii raske olema. Aga eks ma pean endale aega andma, veel ei ole kaks kuudki siin Saksamaal täis. Ja isegi kui juhtuvad ebameeldivad asjad/elamused päeva jooksul, siis päev on nii pikk, et selle lõpuks olen nad juba seljataha jätnud. Ja järgmisel hommikul olen jälle rõõmsalt platsis. Ja kui mitte nii rõõmsalt, siis täis tahtmist. Loodan, et kunagi saabub päev, mil ma end siin haigla uksest sisse astudes samamoodi tunnen nagu Eestis. Kui tööle tulles garderoobi- või koristajatädiga emotsionaalse lühikese vestluse saab pidada; kui keegi abi või infot vajab, siis oskan öelda või uurin selle kuidagi välja. Siin tunnen veel nii, et mu käed on seotud ja ma ei tea ja ei oska. Aga proovin igast päevast midagi uut õppida.

Sügise uus dimensioon : )

Juba laupäeval oli meil plaan kuhugi matkama minna. Pühapäeva hommikul varakult ärgates oli õues aga udu. Igal pool udu. Mitte midagi näha polnud. Siseinfo kohaselt oli aga mägedes ilm selge ning ilus : ), seega ootasime natuke ja siis sättisime end minekuvalmis. Oli plaanis taas külastada Fellhorni mäge (kus ka suvel käisime), kuid kahjuks nii see kui ka meie teine valik olid kinni. Kuni 9.detsembrini. Ju nad teevad seal siis oma plaanilisi hooldustöid. Natuke kahju oli, aga ega meie plaane see ei rikkunud : ). Jalutasime natuke mööda Illeri põhja : ). 

 Kohtades, kuhu päike ei paistnud, näpistas kargus ikka nina niiskeks : )

Otsustasime minna Aleksei töökoha lähedale mäele. Ma arvasin, et seal on selline nagu enamus kohtades matkarada, aga ei : ), me matkasime ülesse mäe otsa mööda metsa…Mets nagu mets ikka, koos kõigega, mis selle juurde kuulub: puujuured, samblamättad, maha kukkunud puud, urukesed juurte all, sammal…ja päris palju kive oli igas mõõdus. Ja mida oli veel palju, oli lehti. Lehed, lehed, lehed : ). Kuivanud, pisikesed, krabisevad. Aleksei pakkus, et nad on seal juba kauem kui üks hooaeg olnud, kuna neid oli ikka nii palju ning seal, kus me mingi rajakese leidsime olid tervetest lehtedest juba lehepuru saanud. Me lõpuks ei leidnudki seda õiget mäe „tippu“ üles : ). 

Ja sain ära teha ka oma sügisese kohustuslikku programmi kuuluva tegevuse : ) 

Ja siin on vaated meie väikesest matkast: 

Käisime ja käisime kuni lõpuks otsustasime alla minema hakata. Ja need lehed tegid allamineku mõnes kohas isegi raskemaks kui oli üles minna. Kuna neid oli nii palju ning jalgealune ebakindel ning „libe“. Aga nii mõnus ja puhas ning isegi soe õhk oli. Üldse ei ütleks, et kuupäevaks 13. november on. Väga-väga ilus ja mõnus on sügisilm. Sooja oli päeval vist kuskil natuke rohkem kui 10° C, aga ronides ja päikese käes tundus isegi rohkem olevat. Ma just küsisin Aleksei käest, kas ta mäletab, millal meil viimati vihma sadas. Ei tema ega mina ei mäleta enam : ). 

Need on näited vaadetest, mis avanes meile kui mäest alla jõudsime:

Mäest alla jõudes käisime Aleksei töö juures ujumas : ). Mmm….basseinis oli sooja 31.1 ° C, mina külmavares nautisin ja mõnulesin täiel rinnal : ). Ja me olime seal ainult kahekesi- terve bassein meie päralt : ). Ja see vaade : ) Üks külg sellest ruumist oli klaasist ja meile avanes vaade mägedele : )- igaüks neist natuke omamoodi. Kes rohkem kivisem, kes vähem. Kelle peal kasvasid puud, kellel mitte. Ning kellel oli tipus lund ning kellel mitte. Kuid üks asi oli neil ühine- nad olid massiivsed : ). Mägede kohal puhas helesinine taevas, mis triibutatud valgete joontega, mis jäid maha üpris tihedast lennuliiklusest.

Seega teguderohke päev oli. Mul õhtul oli veel Zumba ka. Ja ei mingeid probleeme magamajäämisega : ) 

Nüüdseks kommenteerimine kõikidele!!!!

Muutsin seadustusi, niiet kõik saavad ilma kontot omamata kommenteerida, küsida. Käisime täna Kemptenis mulle õpikut otsimas. Poes, kus see pidi olema, oli kõik otsas. Ja kaubanduskeskuses oli niivõrd palju rahvast, et see lausa väsitas. Esmaspäeval on mul test saksa keeles, sest mul on nüüd kaks uut õpetajat. Esmaspäeval üks ja teisipäeval teine. Mõlemad sellised asjalikud ja karmid. Mulle meeldib. Tundub, et alles nüüd hakkame midagi õppima. Hakkangi just praegu endale grammatikat selgeks tegema. Pigem siis selgeks tegema seda, millest alustada : ).

Õdede roll (millest siiani olen aru saanud) + muu personal

Nii, kuna juba paar inimest on minu käest küsinud, et mida siis osakonnas õed teevad kui arstid nii palju ära teevad, mõtlesin, et kirjutan sellest natuke. Niimoodi nagu ma siiani seda näinud olen. Kui siin avalikult mingit valet levitan või targemaks saan, siis annan kindlasti teada. Mida mina olen neid näinud tegemas, on näiteks patsientidele söögi viimine, nende keeramine, tualetti aitamine, veresuhkru mõõtmine, tablettide andmine. Ja mingit paberimajandust teevad nad ka. Tegelikult enamuses seda, mida Eestis teevad põetajad. Kuid pean ütlema, et siiani on paar õde natuke ebakompetentse mulje jätnud. Kui tuleb uus patsient, arst on temaga küll tegelenud, kuid kõige muu töö tõttu pole veel jõudnud ravilehele kõike kirjutada, siis nad lausa lärmavad ja sõna otseses mõttes lajatavad täie jõuga selle haiguslooga vastu lauda…. Ja kui keegi midagi nende meelest tobedat küsib, siis nägin ise kuidas see õde seda inimest hetk hiljem järgi tegi ning mõnitas ja lõi rusikaga ülikõvasti vastu lauda. Ja minu küsiva pilgu peale jooksis kiirel sammul kohe teisele õele juhtunust klatśima. Minu meelest sellist asja haiglas nägema ei peaks. Ei teised personaliliikmed ja veel vähem patsiendid.

Siis seal meie mõistes õepost on neil Station. See on selline klaasiga eraldatud ruum, kus istuvad õed, kus on arvutid, kõrval on pisike ruumike, kus on kõik vajalikud tarvikud. Ja seal väikeses ruumis askeldab selline tegelinski nagu statsiooni sekretär- tema ülesandeks on vist nagu ma aru saan verevõtmise katsutite valmispanek ning nendele nimekleepsude kleepimine, patsientide uuringu aegade broneerimine ja vajaliku transpordi tellimine. See tädike on aga kõige tusasem ja pahuram inimene, keda ma viimasel ajal üldse kohanud olen. Ma iga päev üritan talle mitte jalgu jääda. Aga ta ikka kuidagi kuskilt kellegi vahelt leiab tee ja tõmbab sulle metallkapi sahtliga täie jõuga puusa ja siis ei võta ega pane sinna sahtlisse ka midagi : ). Ta on justkui Browni liikumises väike My : ).

Ja tegelikult sain teada, et meil on ikka laborant ka olemas. Ta tuleb iga tööpäeva hommikul ja tema ülesandeks ongi verevõtmine. Ja ta ise askeldab seal laboris. Ta eelmisel nädalal oli lihtsalt puhkusel. Ma uurisin, et kes ta ametilt on- tuleb välja et nii-öelda „arstiabi“, on saanud väljaõpet kolm aastat. Ja ma kuulsin ka, et ta väga ei taha, et keegi meist seal palju verd võtab hommikuti. Sest siis ei ole tal midagi teha. Ja ega ma niimoodi eriti palju teha ka ei saa, aga eks natuke ikka. Aga põhimõtteliselt kui tema hakkama ei saa, siis peab ikka arst tegema. Ja ta läheb juba suhteliselt vara ära ning nädalavahetustel teda ka ei ole. Ja kõik kiired ja erakorralised olukorrad on ikka arsti õlgadel. Niiet pean harjutama, harjutama, harjutama. 

Esimene nädal elusalt ja tervelt möödas

Reede. Lõpuks reede : ). See nädal oli nii väsitav, et tänase päeva lõpuks oli tunne, et nii kui „pepu“ kuhugi toetub, vajuvad silmad kinni : ). Kuid pärast meie mõlema päeva lõppu käisime Aleksei töö juures. Seal on väga heal tasemel jõusaali treeningvarustus. Igasugused trenaźöörid, palju erinevaid masinaid erinevateks jõuharjutusteks. Ja lõpetuseks tegime ühe kuuri sellisel asjandusel nagu MediJet- see on nagu vesivoodi, mis survega sind masseerib. Valid endale programmi, mis keha piirkonda sa tahaksid- kael, ülakeha, terve keha. Siis lihtsalt heidad pikali ning naudid. See on tunne nagu keegi läbi kummimadratsi laseb sulle suure surve all  seljatagant veevoolikust, aga mõnusam. Nii mõnus, et pärast oled väga unine : ).

Täna ütles mulle üks assistent-arst (otsetõlkes, meie mõistes siis nagu resident), et nüüd on mul kõige olulisem verevõtmine, kanüülide panek ja muu säärane. Diagnoosid ja ravi võin unustada. Pole temaga päris samal arvamusel. Ta tahab ka alati, et ma kõike ilma kinnasteta teeks. Et ma muidu ei tunneta hästi. Pole ka siin temaga samal arvamusel. Ta rääkis, et kui tema praktikat tegi, siis võttis igal hommikul kokku 2.5 tundi verd…igal hommikul umbes 30-40 patsiendilt. 

Ahjaa...üks arst uuris kust ma pärit olen. Ja kui ütlesin, et Eestist, siis küsis ta ka see on Venemaa osa......Ohjahhh...minu reaktsioon selle peale oli emotsionaalne. Hea, et ma samal ajal kedagi nõelaga ei „surkinud“...

Uhh-ahh-ohh vol.2

Nädalavahetusel tabas mind esimene Saksa pisik- päris kuri oli : ). Nüüdseks aga olen enam-vähem terve. Täna olin ka juba taas haiglas. Esimesed kaks tundi möödusid verd võttes…siis tahtis üks meie mõistes resident oma neli uut patsienti mulle sokutada- et ma nad vastu võtaks, uuriks, anamneesi võtaks. Üksi….õnneks ma kuidagi kadusin alla endoskoopia tuppa, kus meie osakonna arst teostas luuüdi trepaanpunktsiooni ning pärast seda tegi ise kõik histoloogilised preparaadid  valmis. Ma sain ka neli tükki teha : ). Ja siis järgmisel hetkel tegi see arst juba bronhoskoopiat : ).

Tänane päev oli kuidagi eriti raske. Emotsionaalselt raske. Vahepeal mitte midagi kellestki aru ei saa, osad õed turtsuvad ja plärtsuvad, mulle kõik tahavad oma vereproove ja kanüülide panekuid anda. Ja mõtlesin all bronhoskoopiat vaadates, et ma põhimõtteliselt ei teagi mis nii-öelda meie patsientidel viga on, mis diagnoosid neil on, mida peaks tegema ja uurima, kogu aeg käib mingi proovide võtmine ja kanüülide panek. Minu patsientide all mõtlen seda, et ma enamasti olen koos ühe nooremarstiga- Maria on ta nimi, väga tore ja asjalik. Ja aeg-ajalt ikka keegi teine kutsub mind kaasa ja niimoodi olengi ma igatpidi ära hakitud kõigi tegemistes. 

Täna võtsime koos Mariaga ka ühe patsiendi vastu, tema küsis ja uuris, mina pidin kõik üles kirjutama ja teatud patsiendi uurimise paberile kandma- see oli niii jube, sest ma ei saanud nendest sõnadest midagi aru… ja teiseks ei osanud ma neid ka siis ju kirjutada : (. Midagi lõpuks tegime koos ära, aga ega see mulle hästi üldse ei mõjunud. Eks ma tean, et pean sisse elama ja harjutama ja harjutama, kuid täna oli küll selline tunne, et ohh….. tahan vaid ära koju.

Midagi pean ma vist aga selle koormusega ette võtma. Küsima endale näiteks ühe päeva vabaks. Sest tänagi jõudsin vist enne kuut õhtul koju, tegin midagi kiiresti süüa, sain Alekseiga rääkida natuke, siis ruttu trenni, nüüd tagasi… ja kohe varsti peab magama minema, et homseks välja puhata. Aga ma tahaks ja peaks nii palju lugema. Ja saksa keelega tegelema. Kuid selleks pole üldse aega. Nädalas praegu vaid kolmapäev vaba (vaba selles mõttes, et pärast haiglat ei pea enam kuhugi minema) ja ma tunnen, et kui nii edasi läheb, siis see on natuke liig. Meenutab muidugi juba rohkem mu Eesti-elutempot : ), aga hetkel tunnen, et olen liiga väsinud ning tahaks rohkem jõuda.  

Teine päev haiglas

Otsustasin täna veel paar sõna esmastest muljetest kirjutada…eile olin selleks liiga väsinud : ). Saksamaal on ikka mitmed asjad haiglates teistmoodi. Olete kunagi näinud sellist pilti, kus õde tuleb koridoris vastu ja ütleb arstile: „Kuule, mine vaata.. palatis 212 memmekesel käsi valutab. Võta see vana kanüül ära, pane uus. Ahjaa…uut tilka on ka vaja.“? Mnjaa…niimoodi siin need asjad käivad : ) 

Eilne hommik mööduski mul verd võttes. Selline korraldus pidi siin juba kuskil 15 aastat olema- et arstid teevad põhimõtteliselt kõike. Ega mul ei olegi midagi selle vastu, et ma midagi sellist teen. Kui on vaja verd võtta- võtan ära. Kui on vaja kanüüli panna- panen ära. Kui on vaja patsiente keerata, lamatisi hooldada- teen ära. Kuid siiski minu jaoks seal üks aga on. Igasugune vastutus ja tegevus on arstide õlgadel. Sellisteks tegevusteks nagu vere võtmine, kanüülid, infusioonid, vereülekanded läheb niivõrd palju aega. Ja seda aega saaks arst tegelikult paljuks muuks kasutada. Ja mõned õed on vägagi nipsakad ka...õpetavad ja kiruvad arste, kuid siis kui nende abi on vaja patsienti keeramiseks või kellegi riidesse panemiseks, siis on nad kõik müstilisel kombel kadunud. Ja ühe eilse elustamise-intubeerimise käigus arst palus õel teatud ravimit võtta, õel aga käed nii värisesid, et ta ütles mulle, et ma boolusest selle ravimi võtaks, ära lahjendaks…muidugi ma tegin seda. Muidugi oli see stressirohke olukord, kuid mulle ju 100 korda rohkem kui talle, kuna kõik käis ülikiires ja natuke hüsteerilises saksa keeles. Kuid sain hakkama : ).

Seda juba tean, et nõelad on neil "kanüülid" ja meie kanüülid on neil "viggod". Ühte asja pean veel uurima nende käest- et kas neil neid meie „neerukausse“ ei ole. Need sellised nagu papist, nagu munaresti materjalist neerudekujulised kausikesed, kuhu sa ükskõik mis protseduuri tehes kõik kasutatud nõelad, tupsud, vanad kanüülid viskad. Ja pärast kõik koos kausikesega ära viskad… nemad kuidagi loobivad kõik igale poole laiali ja pärast korjavad voodist ja põrandalt kogu seda kraami kokku. Muideks- seal on igal arstil oma nimega kandik, kus on kõik tarvilik vere võtmiseks ja kanüülide panemiseks. Minult juba küsiti, kas mul see on. Ning „ei“ vastuse peale lubati lahkelt enda omi kasutada : ).

Ja veel arstidest rääkides. Osakonnas töötavad nii-öelda sisearstid, kuid kes kõige muu hulgas ka intubeerivad, teevad südame ehhosid, vaatavad ja kirjutavad vastuseid radioloogilistele uuringutele. Ja nagu ma ka enne ütlesin, kõik protseduurid on nende teha. Tublid arstid.

Ahjaa.. toon näite kuidas seal asju aetakse: Tuli üks patsient, erakorralisena. Noor naine, parempoolse alakõhuvaluga. Arst vaatas ta üle, võttis ise ka kohe vereproovi, viis ise proovid laborisse, laboris ise tegi kõik vajaliku, et analüüside vastused kätte saada. Ehk siis ei ole vaja ei õdesid ei laborante : ).

Igatahes päris pikk ja raske päev oli eile. Ja lõpuks koju jõuda oli niivõrd hea tunne : ). 

Uhh-ahh-ohhh…

Nii…täna kella 7 ajal olin juba haiglas, vahetasin riided ja hakkas pihta. Ma räägin aga lühidalt ning sellest, millest ma arvan, et on õige siin rääkida. Igatahes sain teada, et mul on kaks võimalust: a) kella 7.15-16.00ni või b) kella 7.15-12.15ni ja siis uuesti 15.45-19.00ni. Niimoodi on neil seatud tööajad. Täna aga tulin natuke varem ära, et Kemptenisse jõuda. Seekord rongist maha ei jäänud : ). Väga raske päev oli. Esiteks sellepärast, et ma ikka suht suuremast osast ei saanud aru, mida räägiti. Kuid samas, kõik rääkisid ikka omas tempos ja keegi minupärast lihtsamalt asju ei seletanud. Ega nii ongi õige, lihtsalt mõnikord ma olen üliõnnelik kui kõigest aru saan. Aga see on pigem ikka siis kui keegi teadlikult minuga lihtsamalt räägib. Teiseks…ma nägin täna esimese päeva jooksul ehk isegi rohkem kui ma Eestis praktikat tehes nägin (see nüüd oli natukene liialdatud : ), kuid eks see päev raske oli ja pigem siis ikka keele pärast). Ning esimest korda pidin reaalselt ka kedagi elustama.  

Esimene "töövestlus" : )

Nii... umbes nädal aega tagasi saatsin kirja ning oma CV Sonthofeni kliinikusse. Kirjas seletasin, kes ma olen, mida siin teen ja et kas oleks võimalik nende juures midagi praktika taolist teha. Esmaspäeval helistas mulle selle kliiniku ülemarst ning kutsus mind vestlusele. Ja täna hommikul käisingi seal- vestlus ülemarsti ja kahe peaarstiga : ). Uhhh... kujutate seda ette? : ) Aga üks peaarstidest ütles, et mu saksa keel on parem kui isegi mõne arsti oma seal, kellel on ka B2-keeletunnistus. Igatahes, nad arutasid ja otsustasid, et võtavad mind hea meelega. Nagu praktikale. Et alguses saan koos kellegagi käia ja mingi aja pärast ehk juba saan ise seal asjatada. Ülemarst tegi nalja, et kui selle keeletunnistuse kätte saan, siis saaksin juba ametlikult töötada. 

Siis küsisid nad minu käest kui kaua ma seal praktikat teha tahaksin, ütlesin et äkki umbes pool aastat. Siis küsis ülemarst, millal ma alustada tahaksin. Vastasin- homme : ) : ). Kohtusin veel paari arstiga, mulle anti juba ka tööriided- valged püksid, valge polo ja kittel ning mind mõõdeti ka natuke : ) : ) Ja oma kapikese sain juba ka : ). Igatahes, alustan siis juba homme. Ja homme hommikul kell 7.15 hakkab juba kõik pihta : )

Raske saab see mulle kõik olema, kuid ma pole kunagi arvanudki, et mul siin kerge olema saab. Homme läheb mul vist juba ka protseduuride tegemiseks. Nad seal arutasid, et vaatavad, kas ma saan hakkama ja siis saan ise teha. Ohjah.. : ) Ma loodan, et ma endale liiga suurt tükki hammustada ei võtnud.. kuid ei. Arvan, et kui midagi teha, siis tuleb neid 100%-se panusega teha. Hetkel tundub mulle see protsendiarv isegi suurem, kuna usun, et selline ettevõtmine on ikka päris suur asi. Niiet hoidke mulle pöialt!

Kodust haiglani on kõndida kuskil 30 minutit, tee peale jääb muidugi ka ilusat vaadet:

Pitztal Gletscher (liustik!!!)

Laupäeva hommikul magasime natukene küll sisse, kuid kuskil kell 9 läbi alustasime sõitu Austria poole. Koht, kuhu jõuda tahtsime, oli Pitztal. Meist on see kuskil 150 km kaugusel, seega arvasin, et jõuame üpris kiiresti ka kohale. Kuid… tee sinna kulges selliselt, et pidime kõigepealt ühest mäest üles, siis sellest alla sõitma. Ja niimoodi paar korda. Ja kokkuvõttes läks meil selleks aega kuskil natuke üle kolme tunni.  

Ja need teed mägedest üles-alla…need olid kurvilised. Päris kurvilised. Ühe mäe ületamise alguses oli saksakeelne silt, mis ütles: „ Ära sõida kiiremini kui su kaitseingel suudab sõita.“. Ega jah, mõni teelõik pani ütlema „Oooo, wooooow“, teinekord aga „Ooooo, Scheiße……“. 

Kahjuks enamus sellistest kohtadest pilti teha ei saanud, kuna püüdsin end mõlema küünarnukiga toolis kinni hoida. Ja mingil hetkel hakkas meil mõlemal juba natuke paha : ).

Siis, kui me hakkasime juba suhteliselt lähedale jõudma, märkasin ma, et siin ikka pole ju kuskil veel lund. Küsisin siis Aleksei käest… et kus lumi on??? Kuidas me suusatada saame? Aleksei hakkas selle peale naerma ja ütles: „ No lund ei olegi. Jää on.“. Mnjaaa… : )

Ja keset neid mägiteid hakkas ka bensiin kohe-kohe otsa saama… siis oli küll tunne, et võime siia kuristiku äärele seisma jääda. Kui ühel hetkel näitas, et saame sõita veel 150 km selle paagiga, siis järgmisel hetkel oli see näit juba 18 km. Kuid õnneks : ) : ) : ) – kui sõit jälle allamäge läks, kogunesid mõned mõnusad kilomeetrid sellele 18-le lisaks : ) : ) : ) 

Siis jõudsime aga kohale…vist...sest ees oli üks mägi, mis oli valge!!! Seega peab seal kuskil lund olema.

Auto ära pargitud, suusad ja kepid seljas... Aga meie ümber on kõik roheline??!!! Ees on üks maja,   "Gletscherexpress" (Gletscher tähendab saksa keeles liustikku). Ei näe ma lund, ei suusaradu, ei suusatajaid… marrsisime siis sinna majja sisse. Sealt edasi juba läksime „rongiga“. See rong viis meid üles- diagonaalselt üles läbi mäe. Sõit kestis kokku 8 minutit ja kui me alles sõitma hakkasime, siis selle suure kiiruse, vähese ruumi ja rongi rööbaste koosmõjul oleksid akende taga justkui kummitused huilanud ja kriiskanud : „Eiiiiiiiiiiiiiiii….äärgeee minggeeee sinnnaaa..Iiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiii.....“. (See ei tundunud mitte ainult minule, vaid ka Alekseile nii : ) ). 

Kui me kohale jõudsime ja majast välja saime… siis oli mul tunne nagu oleks Narniasse saabunud. Või kuidas iganes seda nimetada. Aga põhimõte on selles, et all oli kõik roheline, ei mingit lund, ei mingeid tõstukeid. Lihtsalt rohelised mäed, kivised mäed, inimesed niisama jalutavad. Ja nüüd astusime nagu kuhugi „paradiisi“: Päike, lumi, palju inimesi, tõstukid igal pool, muusika, kõik naudivad end kas suusarajal või päikeseterrassil. 

Aga esimesed muljed? Noo... alguses minu jaoks mõned kohad olid natuke rasked. Liiga järsud, palju lahtist lund, mis oli sõidetud hunnikuteks. Ja üks mure oli mul ka- renditud suusasaapad tegid väga kõvasti haiget. Vahepeal ei suutnud isegi kõndida. Midagi susserdasin nendega ja sõit läks edasi. Ja rääkides liustikust : ) mnjaa…. Seal oli ikka jääd ka… ja kui sa seal rajal selle peale sattusid, siis sa kohe kindlasti tundsid ja kuulsid seda! Tundsid- libisesid lihtsalt ja ei saanud mitte midagi teha. Kuulsid- selline iseloomulik hääl, selline kragin. Igatahes, kui seda kuulsid, siis polnud asi hea : ). Ja vahepeal olid kaljude kivine maastik ka lume alt paljastunud. Niiet mul õnnestus paar korda ikka üle kivide ka sõita : ).

Siis tuli Alekseil mõte proovida ühte rada, mida eemalt nägime. Olin nõus. Seal tipus oli ka üks pisike vaatetorn, jätsime oma suusad ja kepid maha ning ronisime sinna otsa. Selline vaade meil sealt avanes… Kõrgust oli 3440 meetrit.

Siin pildil on näha ka seda jääd, mis sellest kohast liustiku teeb. On näha ka, kuidas ta vaikselt vajunud on:

Ohh… sealt mäest allatulek : ) Üleval oli üks koht, mis polnud päris minu taseme järgi (järsk, jäine ja mühlik).   AGA! Ma sisendasin endale: „Stina, ära ütle et sa vihkad seda mäge; ära ütle et sa vihkad suusatamist; ära ütle, et sa enam kunagi ei lähe sinna kuhu Aleksei pakub minna. Lihtsalt tee see asi ära.“ : ) : ) : ) No ja tegingi ära!!!! Ja selle mäe peal oli kohti, mida ma täiesti nautisin. Paar korda ikka kukkusin ka. Kahjuks just oma haige randme peale. See natuke annab ikka tunda praegu ka.

Üks mure oli mul veel- suusasaapad tegid ikka veel väga haiget. Võtsin Ibumetini, lutsutasin seda natuke suus, siis kogemata unustasin ta seal ära. Ja siis pidi juba jubedalt vastiku maitsega võitlema : ).

Kella 16 paiku mõtlesime, et nüüd oleks aeg lõpetada. Kuid juba oli tekkinud suur järjekord inimestest, kes kõik alla tahtsid sõita. Järjekord ulatus lausa õue, kuid seal seista oli täitsa hea. Päike ja värske õhk. Kuid korraks tundsin ma, et hakkab halb. Siis liikus see suur järjekord siseruumidesse, pikka koridori. Ennast liigutada ei saanud, kõik trügisid ja mingil hetkel ma ütlesin Alekseile, et mul on tõesti väga halb. Mitte halb, nagu hakkaks oksendama, aga halb, nagu ma minestan kohe. Võtsin siis kõik kindad, mütsi ära, jope eest lahti… kuidagimoodi marssisin ka meie rongikesse.. seal olid vagunid, igas vagunis üks tool. Selle olid aga juba hõivanud ühed noormehed. Aleksei küsis, kas nad laseksid minu sinna istuma. Selle peale vastati aga: „Miks ma peaks?“. Ma ise seda ei kuulnud, kuna mul oli nii halb olla. Panin lihtsalt silmad kinni. Toetasin vastu ust, nina mingi prao juurde, et värsket õhku saada ja „pumpasin oma säärtega verd ajju“ : ) : ) : ). Ma ei tea kas need noormehed ei saanud aru, miks Aleksei seda küsis. Kui me lõpuks välja saime ning autoni jõudsime, siis jõin vett, sõin natuke śokolaadi ja varsti hakkas parem. Mõlemad tundsime sellist mõnusat rammestust. Otsustasime, et proovime leida seal kuskil öömaja ning läheme homme jälle mäele. 

Igas linnakeses olid infopunktid ja poed juba kella 18 ajal kinni. Leidsime sellise nagu pangaautomaadi moodi asjanduse, kus saime internetti kasutada ja ööbimiskohta leida. Selleks ajaks oli päike juba loojas ning väga külm oli. Leidsime ühe kodumajutuse toreda vanapaari juures. Tuba oli küll äärmiselt külm ning ma läksin voodisse riietega, aga ilus ja mõnus oli : ). Need on hommikused vaated meie toast:

Saime seal ka pühapäeval hommikust süüa ning siis jälle mäele. Kuid seekord läks natuke teisiti. Hommikul kella 9 ajal kohale jõudes tuli meil üle tunni aja järjekorras oodata….et üldse sisse saada… Ja isegi Aleksei ütles, et ta pole kunagi sellises järjekorras olnud. Inimesed olid nagu kilud purgis- liigutada ei saanud. Ja kui mass hakkas liikuma, siis liikusid kaasa. Mis oli aga eriti nõme, oli see, et sellises olukorras ei pidanud paljud inimesed probleemiks suitsetada… olukorras kus keegi liigutada ega ära minna ei saanud.. jube vastik… ja see tahm raputati lihtsalt kuhugi kellegi vahele.

Aga lõpuks saime ikka mäele ja olime seal kuskil kella 15-ni. Eks mul mõned raskused olid, kuid kokkuvõtlikult ütleksin siiski, et mulle meeldis ja ma tahaks veel : ). Tegelikult tahan juba väga tagasi!!! : ) Või kui mitte tagasi, siis kuhugi mäe peale. Need nõlvad, mis on sellised laugemad, aga kus saab ikka kiiresti sõita on niiiiiii head... Ja see hääl, mida lumi teeb suuskade all... Seda on nii mõnus kuulda : ) 

Jällegi jõudsime tagasi "Narniast", jällegi oli kõik taas vaid roheline ning ei jälgegi suusakuurordist : ) Olime mõlemad rammestusest väsinud. Aga õnnelikud. Ning algas sõit kodu poole.