Nädalavahetusel tabas mind esimene Saksa pisik- päris kuri oli : ). Nüüdseks aga olen enam-vähem terve. Täna olin ka juba taas haiglas. Esimesed kaks tundi möödusid verd võttes…siis tahtis üks meie mõistes resident oma neli uut patsienti mulle sokutada- et ma nad vastu võtaks, uuriks, anamneesi võtaks. Üksi….õnneks ma kuidagi kadusin alla endoskoopia tuppa, kus meie osakonna arst teostas luuüdi trepaanpunktsiooni ning pärast seda tegi ise kõik histoloogilised preparaadid valmis. Ma sain ka neli tükki teha : ). Ja siis järgmisel hetkel tegi see arst juba bronhoskoopiat : ).
Tänane päev oli kuidagi eriti raske. Emotsionaalselt raske. Vahepeal mitte midagi kellestki aru ei saa, osad õed turtsuvad ja plärtsuvad, mulle kõik tahavad oma vereproove ja kanüülide panekuid anda. Ja mõtlesin all bronhoskoopiat vaadates, et ma põhimõtteliselt ei teagi mis nii-öelda meie patsientidel viga on, mis diagnoosid neil on, mida peaks tegema ja uurima, kogu aeg käib mingi proovide võtmine ja kanüülide panek. Minu patsientide all mõtlen seda, et ma enamasti olen koos ühe nooremarstiga- Maria on ta nimi, väga tore ja asjalik. Ja aeg-ajalt ikka keegi teine kutsub mind kaasa ja niimoodi olengi ma igatpidi ära hakitud kõigi tegemistes.
Täna võtsime koos Mariaga ka ühe patsiendi vastu, tema küsis ja uuris, mina pidin kõik üles kirjutama ja teatud patsiendi uurimise paberile kandma- see oli niii jube, sest ma ei saanud nendest sõnadest midagi aru… ja teiseks ei osanud ma neid ka siis ju kirjutada : (. Midagi lõpuks tegime koos ära, aga ega see mulle hästi üldse ei mõjunud. Eks ma tean, et pean sisse elama ja harjutama ja harjutama, kuid täna oli küll selline tunne, et ohh….. tahan vaid ära koju.
Midagi pean ma vist aga selle koormusega ette võtma. Küsima endale näiteks ühe päeva vabaks. Sest tänagi jõudsin vist enne kuut õhtul koju, tegin midagi kiiresti süüa, sain Alekseiga rääkida natuke, siis ruttu trenni, nüüd tagasi… ja kohe varsti peab magama minema, et homseks välja puhata. Aga ma tahaks ja peaks nii palju lugema. Ja saksa keelega tegelema. Kuid selleks pole üldse aega. Nädalas praegu vaid kolmapäev vaba (vaba selles mõttes, et pärast haiglat ei pea enam kuhugi minema) ja ma tunnen, et kui nii edasi läheb, siis see on natuke liig. Meenutab muidugi juba rohkem mu Eesti-elutempot : ), aga hetkel tunnen, et olen liiga väsinud ning tahaks rohkem jõuda.
0 comments:
Post a Comment