Päev looduses

Meil on täna ülimalt ilus ja mõnus ilm. Kui mul hommikul toimetamised enam-vähem valmis said, otsustasin jalutama minna... nii kuskil 30 min- tund aega... Selline oli mu algne mõte... Võtsin fotoaparaadi kaasa ja hakkasin mööda jalutusrada Oberstdorfi poole kõndima.. Ma isegi ei mõelnud oma mõtteid, lihtsalt kõndisin, kuulasin muusikat, nautisin ilma ja loodust ning tegin pilte: ( ma ütlen ühe asja kohe ära... kui ma seal kõndisin, otsustasin ühel hetkel kella vaadata... : ) Ja siis ma nägin, et ma olin kodust juba 1 tunni ja 15 minuti kaugusele kõndinud : ). Hakkasin selle peale naerma, keerasin otsa ümber ning alustasin punapõskselt tagasi teed kodu poole. Kahju muidugi, et Alekseid ei olnud. Aga eks keegi peab ju tööl ka käima : ) : ) : ). Aga ega ma ennast nüüd väga halvasti sellepärast ka ei tunne. Sest kui ma nüüd varsti tööle lähen, siis hakkan seal sellist koormust/vastutust/ülesandeid saama niiet tolmab : ) : ) : ). Niiet need mõnusad 2 ja pool tundi olid kui avanss mu "ihule ja hingele" : ) : ) : ). 

Mõtted nüüdseks

Igatahes seda ma arvan nüüdseks, et see haigla oleks päris hea koht töötamiseks. Kõik arstid on väga toredad, kaks peaarsti on väga-väga super ja nad suhtuvad minusse väga hästi. Alati saan nende käest midagi küsida, kui ma ükskord mingiks ajaks osakonda üksi jäin, siis tegin küll kõik asjad ära, aga läksin ja lasin kõik üle vaadata. Ja nad kõik kannatlikult ja rahulikult arutasid minuga asju. Meil on nii, et meil on üks ülemarst, kaks peaarsti ja siis neli osakonna arsti. Osakonna arstid võtavad patsiendid vastu, teevad kõik vajaliku ja nad on peaarstide „järelevalve“ all ära jagatud. Ehk siis peaarst vaatab päeva jooksul kõik üle, käib visiitidel kaasas, teeb vajadusel korrektuure :- ).

Ja ma ei tunne mingit „hierarhilist õhkkonda“. Ei peaarstide ega ka ülemarstiga. Peaks ütlema, et jah, siiani läheb mul seal päris hästi. Eks ikka oma keeleoskusega super rahul ei ole, aga ju ma vist liiga palju tahan ka endalt korraga.

Tegelikult on paljud asjad siin meditsiinis teistmoodi. Näiteks kui keegi meile patsienti saata tahab ja peaarstile/ülemarstile helistab, siis esimene küsimus on, et kuidas on patsient kindlustatud. Ehk siis milline ravikindlustus tal. Kas on privaatpatsient või ei. Privaatpatsient saab endale valida, millises palatis ta on- kõik palatid on meil küll tavapalatid. Aga ta saab näiteks öelda, et ta ei taha enda kõrvale kedagi teist. Siis ta saab valida, kas ta tahab ülemarsti „ravi“ või ei ( ei oskagi öelda kuidas see eesti keeles kõlab). See tähendab, et kõik asjad arutab ja otsustab ülemarst. Tema käib ka siis kindlasti selle patsiendi visiidil kaasas. Ja võimalusel paneb ka ülemarst talle kanüülid. Ja nende patsientide paberitel ja kleepsudel on alati nime järel kleepsul kirjas P- privaat. Ja kui ta haiglast lahkub, siis saab ta ka eraldi arve kaasa privaat-„teeninduse“ eest. Privaatpatsiente on erinevaid. Mõned neist on väga mõnusad ja kahe jalaga maapeal. Mõned neist on „nõudlikumad“ : ).

Ja kõige „sotsiaal-poolega“ on siin asjad päris arenenud kui saab öelda. Igale patsiendile, kelle puhul jääb mulje/ kahtlus, et ta ei saa üksi hästi hakkama, muretsetakse midagi. Ma nüüd pean natuke mõtlema kuidas see kõik nüüd eesti keeles on. Igatahes, meil on olemas inimene, kes selle kõigega tegeleb- muretseb koha kuskil hooldekodus, muretseb patsiendile nii-öelda lühiajalise hooldaja. Patsiendile saab tellida igasuguseid erinevaid abivahendeid koju. Patsiendi saab saata Reha-kliinikusse (muidugi tuleb täita palju pabereid, saada vastus tema haigekassalt), patsiendile saab määarata „Pflegestufe“- see on põhimõtteliselt nii, et patsiendile tuleb keegi koju, kes teda seal hooldab ja aitab. Tasemeid on sellel kolm: I taseme korral tuleb keegi keskmiselt 1.5-ks tunniks, üks kord päevas, II taseme puhul keskmiselt 3-ks tunniks ja kolmel korral päevas ja III tase- keskmiselt patsiendi juures 5 tundi ja kui vaja siis rohkem.

Ka haiglas olevate patsientidega tegeletakse väga intensiivselt. Patsiendid, kes on näiteks saanud insuldi, saavad enamasti kohe esimesel päeval logopeedilist abi, kohe algab ka füsioteraapia. Need, kellel on probleeme kopsudega, need saavad ka hingamisteraapiat : ). 

ISPO

Laupäeval pärast suusatamist sõitsime Münchenisse. Plaaniga külastada pühapäeval Ispot- suur-suur talispordi varustuse näitus. Ma ei ole kunagi nii suurel messil käinud. Näha oli kõike. Murdmaa varustusest kuni erinevate ekstreemspordi varustusteni. Me lausa kuus tundi käisime seal ringi. Palju huvitavaid ja ilusaid asju. Pühapäeval rongiga koju sõites juhtus ikka meile omane juhtumine ka ära : ). Nimelt tõi Aleksei endale suusad Münchenist... Ja ma sain nendega rongis suure pauguga keset lagipähe : )  : )  : )


Leidsime Poola käsitsi valmistatud suusad "Majesty":

 Firma "Norrona" oli oma jope ehtsasse jäässe külmutanud, näitamaks, et jääd igas tingimuses nende jopega kuivaks:

Sellise masinaga sõidaks hea meelega üles mäkke:

Midagi tüdrukutele:

Midagi, millega ma proovisõitu teha tahaks : )

Nagu ma ütlesin, uudistamist jagus kuureks tunniks:

Udu 2

Laupäeva hommikul käisime jälle suusatamas... Ja udu oli seekord veel rohkem kui reedel. Me sõitsime vahepeal  Alekseiga rajal, kus kedagi peale meie ei olnud. Oli ainult udu- kõik valge... ühel korral sõitsime ka rajast välja, kuna me ei saanud aru, kus seal on postid ja kus mitte...Mul esimest korda hakkas mäe peal paha... ja tõenäoliselt oli see udu pärast... Ma korra ka kukkusin, Aleksei sõitis enne mu ees... järsku oli ta kadunud... Ma hõikasin teda, kuid ei midagi : ). Ja ma ei saanud aru ka, kus ja kuidas ma seal positsioneerun. Tõusin siis kuidagi püsti ja hakkasin allamäge sõitma, teadmata-nägemata, kuhu ma täpselt lähen. Nagu tõeline siil udus. Suuskadel. Varsti jõudsin aga ka Alekseini : )

Sõit mäele, täpsemini Austriasse, Ifenisse: 

Jõudsime mäele, sõit üles kondliga. Pildil Aleksei töökaaslane ning tema naine: 

Puhkepaus keset udu:

Selline nägi välja meie suusatamine : ) : 

Ja. Just täpselt niimoodi sa nägid rada. Ma ei pildistanud suvaliselt lund : )

Udu

Käisime täna suusatamas : ). Ilm küll super polnud, selline nii-ja-naa. Mitte päris külm ja lumi, mitte päris vihm ka. Kuid läksime sellele vaatamata. Suusasaapad ei juhtunud just jälle kõige paremad olema- keerates tegid põrgupiina (ja kuna vahepeal ei suutnud enam keerata, siis kukkusin ka ikka päris mitu naljakat korda), seisma jäädes tuksusid mõlemad sääred nagu megasuuruses tuiksooned. Aga ma ütlesin selle peale: „Spaß ist stärker als Schmerzen“ : ). Ehk siis- „Ei, ma ei taha lõpetada ja koju minna. Ma tahan veel!“ : ).

Igatahes oli päris huvitav. Kuna igal pool oli udu, taeval ja maal vahet teha ei saanud. Ümberringi kõik valge. Ja mida kõrgemale, seda valgem : ). Äge oli see, et kui mäest alla sõitsid, siis sa ei saanud üldse aru kus ja kuidas sa sõidad, milline see nõlv on. Kas ta on sile, kas kohe tuleb mingi hüpekas või on see täiesti küngasteks sõidetud. Lihtsalt sõidad alla, oled nagu kotis (aga valges kotis), ja tunned järsku, kuidas nagu maapind jalge alt kaoks ja tunned, et lendad : ).

Vahepeal isegi nägid, kuhu sa sõidad : ) 

Ja kondlis sai mõnusalt jalgu puhata: 

Ning viimaseid allasõite oli väga hea teha, kuna kedagi enam ei sõitnud : ) 

Peaaegu kolm kuud

Peaaegu kolm kuud siis nüüd haiglas praktikal oldud :-). Peaks ütlema kindlasti, et asjad on paremaks läinud. Eks ikka keelega pole veel lood briljantsed, kuid üldiselt läheb kõik ikka ülesmäge. Vahel ikka juhtub nii, et kõik räägivad midagi koos ja ma ei saa midagi aru :-), siis on mul selline „kosmiline“ tunne, kuidagi nagu täiesti muus maailmas oled. Sellised hetkel tekitavad trotsi, aga kui järgmine patsient on vastuvõetud, küsitletud, uuritud, kanüül pandud, vered võetud ja paberid täidetud, siis on jälle parem :-).

Muideks, eile oli selline juhus. Nimelt, kolmapäeval ma tööl ei käinud (kolmapäev on mul nüüd pesemise, koristamise, triikimise, nööpide-etteõmbemise, saksa keele kodutööde päev), siis eile küsis üks õde kohe hommikul tulles naerulsuil minu käest, et kus ma olin. Ja ütles, et kui mind ei ole, siis seda on kohe tunda. Seda oli ka hea kuulda, kuna mingi aeg tagasi Aleksei küsis, et kas ma ühel päeval ei saaks varem koju tulla. Ma vastasin siis talle selle peale, et arvatavasti mitte, kuna mitut arsti ei ole ja seal on palju tegemist. Selle peale ütles Aleksei: „Aga kas seal on üldse mingit vahet kas sa seal oled või mitte…“. :-) :-) :-) Ma võtsin seda lauset naljaga :-). Ilma solvumata  :-) :-) :-). Ja ma ei usu, et Aleksei seda ka pahameelega ütles. Ega minuga ongi seal natuke „keerulisem“- ma kogu aeg küsin midagi, minuga peab natuke rohkem kannatust olema, kuna kui midagi kohe öelda ei oska, siis püüan muudmoodi seletada. Ja eks minu tehtud asjad tuleb ka üle vaadata. Aga ma aitan ja teen alati kõik, mida vähegi oskan. Ja vahel ka asju, mida päris ei oska :-).

Ja Chefarzt teatas mulle mingi aeg tagasi, et nad väga hea meelega võtaksid mind tööle. Kuid. Neil ei ole mulle kohta. Jaanuari algusest tuli meile ka uus töökaaslane. Ta uuris millal mul see eksam on, millal ma oma paberid korda saaks ja mis eriala ma teha tahaks. Et ta uurib ja aitab mulle mingi koha leida. Meie maja teises korpuses on geriaatrilise rehabilitatsiooni osa. Ühe võimalusena pakkus ta sellist varianti, et äkki ma saaks sinna tööle ja nii kui neil koht vabaneb, võtavad mind. Mida mina sellest kõigest arvan? Arvan, et seda kõike tuleks võtta väga „neutraalselt“ või ma kohe ei oskagi õiget sõna leida. Eks ole näha kuidas asjad lähevad. Aleksei reaktsioon selle kõige peale: „ Kas sa tead kui palju maksab haiglale tööpakkumise kuulutus- 10 000 €. Kas sa tead kui palju maksab haigla nii-öelda „agentidele“, kes neile arste leiavad- 30 000 €“.  :-) Mnjah. :-)

Kõigepealt tuleb mul oma keeleeksam ära teha ja siis on asjad juba natuke paremad. Sest praegu ma ikka iga päev mõtlen sellest ja nii kui vähegi aega, siis tuleb saksa keelega tegeleda :-). Eksam võib mul olla juba märtsi lõpus, seega tuleb usinaks hakata :-). 

Das Auto

Nii…nagu teate on mul nüüd load käes :-), see tähendab aga, et tuleb ruttu-ruttu ka sõitma hakata. Esimene kord nüüd siin Saksamaal oli juba natuke aega tagasi, alguses parkimisplatsil :-), kuid asjad on arenenud. Võib tekkida küsimus, et misasja… sa ju käisid autokoolis, tegid load, millest nüüd siis see draama… :-). Noh, ega draamat väga polegi, lihtsalt ma olin harjunud (kui seda saab üldse „harjumuseks“ nimetada…seda lühikest aega, mil ma tegelikult auto roolis olen oma elus veetnud) väiksema autoga. Palju väiksema autoga :-). Nüüd on mul tunne, et juhin mingit battle-shipi. 

No ega midagi, tuleb uute mõõtmetega harjuda. Ma isegi ükskord sõitsin üksinda trenni. Ja ükskord olen ka Aleksei töö juurde sõitnud…Sõit sinna on kuskil 15 km. Ja ma ei tea, kas olen juba rääkinud, aga lõpuosa on sõit mäkke. Ja enamus ajast ruumi vaid ühele autole. Vaid teatud kohtades on laiendused, kus saad teise mööda lasta. Ja sinna sõites paremat kätt on kohe kivine kaljusein, vasakul on piire…ja mis seal all on…seda ma ei tea, sest ei ole kunagi näinud.. :- ) ja kui kõrge see kõik on, seda ma ka ei tea… igatahes esimest korda oli päris huvitav. Pimedas ja seal sõites Aleksei hakkas seletama kus kõik nupud ja asjad on…huhhh…no selleks mul eriti aega ega tähelepanu polnud. Minu tähelepanu läks sellele, et hoida/mahutada auto selle kaljuseina ja piirde vahele :- ). No ega asi nii hull ka pole… :- ).

Naljakas on selle asja juures see, et mingil hetkel oli mul kohe järel üks teine auto… ja ma olin tema jaoks liiga aeglane.. Järgmisel päeval küsis Aleksei ülemus naljaga, et miks küll üks Eesti numbriga auto seal nii uina-muina sõitis, teades, et see on Aleksei oma.  Ja no see sõitmine polnud väga Aleksei moodi. Siis Aleksei ütles, et see olin mina :- ). Vastus oli selle peale „Aaaaaaa“ või „Oooooo“. Ma enam ei mäleta kumb :- ). 

No aga ma sõidan nii kaua aeglaselt kuni ma end seal roolis kindlalt ja hästi tunnen. Eks natuke mängib rolli ka, et oleme Saksamaal. Vist.. või ma tunnen küll, et kui siin midagi juhtub, siis lähevad asjad mitte nii sujuvalt kui Eestis. Aga mis siis ikka, tuleb harjutada :-). Hommikuti tööle ja vahest ikka ka poodi. Aga no värske lubadeomanikuna esimest korda saksa liikluses mõtlesin küll, et mmm kui hea on olla kõrvalistuja rollis :-) ja kui hästi Aleksei, isa ja Indrek mul sõidavad :-)

Päike

Eile, laupäeval, oli Alekseil valve. Läksin temaga kaasa :-). Mõte selles, et siis saame pühapäeva hommikul kohe vara koos suustama minna. Muidugi, saksa keele asjad olid mul ka kaasas. Ning seal sain nautida suurt ja õige kõrguse lauda, mille taga oma asju sain teha. Kodus on meil madal lauake, mis on ülekuhjatud mu kraamiga :-).

Päeval tegime väikese ringi ümber kliiniku:

Sügisel seda tiiki nähes mõtlesin, et ei tea, mida nad külma saabudes nende kaladega teevad. Püüavad välja? Aga ei, erivärvilised kalakesed sulistasid seal ka praegu lõbusalt ringi:

Pühapäev... Algus tõotas head. Päike särab, mõnus külmus. Sõitsime kohta nimega Söllereck. Meist mitte üldse kaugel. Kaaslasteks olid Aleksei töökaaslane ning tema naine. 

Muideks seal kohas pidavat olema ka Saksamaa pikim ankur-tõstuki rada. Mnjaa.. Päris pikk oli küll, kui veel juurde arvestada, et pikkust lisas kindlasti ka külm, mis nägu näpistas :-)

Mõned pildid meie tänasest päevast: 

Tagasi koju sõites tiirutas sellel hetkel, mil pilti tegin, peaaegu täpselt meie kodu kohal selline õhupall :-)

13 ja reede

Eile hommikul hommikusööki süües vaatasin kalendrit ja märkasin, et on kolmeteistkümnes ja reede. Peast jooksis läbi küsimus, et miks küll just see päev see " õnnetu päev" on. Igal teisel päeval võib midagi halba/ ebameeldivat/ mitte-oodatut juhtuda. Lennukitel puuduvad kohad numbriga 13, hotellides toad numbriga 13, haigaltes palatid numbriga 13... Ehk siis pigem pani mind mõtlema inimeste ebausk. Nii...jõudsin siis tööle, tavalised tegemised nagu ikka. Ja siis päeval, kui pidin verd võtma juhtus minuga selline asi, et torkasin end nõelaga, millega olin just patsiendilt verd võtnud. Torge iseenesest hull polnud, verd ei lahmanud, aga ega see midagi meeldivat ka ei olnud.

Rääkisin juhtunust kolleegile, uurisime, et nii minult kui patsiendilt peab nüüd, kolme ja kuue kuu pärast verd võtma. Uhhh... See verevõtmine mulle ei meeldinud :-). Irooniline. Ise iga päev torgid teisi ja nüüd kui sult võetakse... No mul ei hakanud paha ega midagi, aga jalad muutusid rahutuks ja selline ebameedliv tunne oli. Aga teised said natuke mu üle naerda :-). Loodan, et kõik on sellega aga korras. Nii palju siis 13ndast reedest :-).

Tormine kolmekuningapäev

Reede, 6. jaanuar oli Saksamaal vaba päev. Seega kasutasime me võimalust ning käisime suusatamas. Juba kella 8 ajal sõitsime välja. Mulle suusasaapad laenutatud (muideks, ma sain need samad saapad, mis mul varemgi olid, kuna ma tundsin nad rooste laigu järgi ära : ), aga kuna eelmisel korral olid nad jalas enam-vähem , siis otsustasin nemad võtta), jõudsime varsti mäenõlvani. Suusad seljas väike mäkketõus ja seal ees ootas meid juba suur-suur hulk inimesi. Kassast saime aga teada, et kõik nõlvad on kinni laviiniohu tõttu. Ega see ilm oli ka selline, et ei taevast ega kaugele ei näinud. Kõik ümberringi valge ja tugev lumesadu. Aga me ei andnud alla ja otsustasime veel mujal proovida. Sõites oli paljudes kohtades näha, et puud koos juurtega olid ümber kukkunud.

Kuna tegemist on jõuluvaheaja viimase nädalavahetusega, siis juba hommikul olid sellised ummikud: 

Mõned kilomeetrid sõites jõudsime Austriasse : ). Siltide järgi algas sõit Ifeni poole. Tee sinna oli üsna autodest tühi : ). Üheks võimalikuks põhjuseks oli üks natukene suurema tõusuga teelõik, kus ka meie ees olev auto enam üles ei saanud ja tagurpidi alla pidi tulema. Ja teede ääres olid naturaalsed tõkkevallid : ) 

Me jõudsime aga ilusasti kohale. Parkimisplats oli ka paljutõotav- see tähendab vähe autosid, vähe inimesi : ). Ja ega ilm sealgi selgem polnud. Taevast ega mäetippu näha ei olnud. Kõik oli valge ja lund aina sadas ja sadas juurde. Tõstukiga üles sõites nägime meist paremal oletatavat nõlva, kus küll keegi ei sõitnud, kuid mingid postid ja märgid seal olid. Ettevalmistatud see aga ei tundunud. Aleksei tahtis seal aga sõita. Sõitsime siis täiesti üles, seal võtsime veel suusad jalast ja kõmpisime kõrgemale. Suusad uuesti jalga, prillid ette (ilma nendeta oli sõitmine võimatu) ja allaminek.

Kuna mu prillid on sellised tumedad ja sobilikud ereda päikesevalguse sõitmiseks, siis eilne ilm suhteliselt hämaram valgusega muutis palju : ). Esiteks kui nõlv selline väga künklik ja „segamini“ oli, siis mina nägin ainult valget lauget lund : ). Kuid siiski ilma prillideta ei olnud võimalik, seega enne allalaskumist „teadmatusse“ panin nad ette…esimesse kurvi keerates olid märgid nooltega (märgid on raja raskuse järgi siis kas sinine, punane või must; sinine neist kõige kergem ja siis punane raskem jne). Ja mina vaatan, et need märgid on seal sinised…vaatan järgmist märki...ja ma tean, et mul on tumedad prillid, aga need märgid on kuidagi tumedad sinise jaoks… võtan siis sõidu peal prillid eest- MUSTAD märgid : ). Oooooo….hmmm…. : ). Hõikasin siis Alekseile, et see on ju must rada: ) : ) : ). Selle peale ütles Aleksei, et no kunagi pean ma ju sellega ka algust tegema : ). 

No ega siis midagi. Ei mingit „munemist“ enam mäenõlva otsas ja kohe alla. Kuid tegelikult polnud see üldse raske- suhteliselt lai, palju-palju lund ja ma arvan, et mu esimene päris musta raja kogemus jääb siiski veel tulevikku : ). Kuna see tundus liiga hea ja kerge olevat. Aga eks ma hakkan ka aru saama Aleksei „puuderlume lembust“. Sest see tunne kui sa sõidad veel täiesti puutumata paksu lume sees…Mmmmm… sa nagu lendad ja liugled, isegi suuskade+lume heli on niiii mõnus. Aga reielihased võttis see täiesti läbi : ).

Ootan juba järgmist  suusatamisnädalavahetust!!! : ) 

Head uut aastat kõigile!!!

Kuna eile meil taas ladistas vihma sadada, siis suusatamisest ei tulnud midagi välja. Küll aga saime 5 minutit enne poe kinnipanemist mulle kiivrit proovida :-). Kuna see oli aga minu jaoks esmakordne kogemus, ei osanud ma selle paari minuti jooksul arvata, kas see on see õige ning seega jäi ost seekord tegemata. Õhtul tegime Alekseiga kaks suure poti täit kartulisalatit :-). Ega me ise ka ei osanud oodata, et seda nii palju tuleb :-). Maitsev ja kodune ta igatahes tuli ja kuna me läheme täna taas külla Aleksei töökaaslasele ja "teemaõhtuks" on salatite söömine siis sobib meie suur salatiports nagu rusikas silmaauku :-).

Kuna eile oli niivõrd vihmane ning ma sain ka teada, et linna poolt mingit ilutulestikku meil siin ei peaks olema, siis otsustasime, et jääme koju. Ning õigesti tegime, sest meie väikeselt rõdult avanes kohalike elanike poolt tehtud päris võimas ilutulestik. Natuke murelikuks tegi ainult see, et osad inimesed otsustasid parklas autode vahel suure tulevärgi korraldada. Ja päris võimsa jällegi. Kuid õnneks midagi ei juhtunud. Lõpuks oli õhk ka kogu sellest tulevärgist paks ning suitsune. Järgmisel aastal võiks seda kõike kuskilt kõrgemalt jälgida :-).

Igatahes... Soovin kõikidele edukat, huvitavat ning teguderohket uut aastat!!!